Hull nädal- unes või ilmsi.

Üleeelmine nädal algas tavapäraselt- ikka töö oma probleemidega, tähtajad jne.- ehk siis business as usual. Ootus oli vaid sellel, et on lühike töönädal suure reede ja ülestõusmispühadega ning nädala lõppu on planeeritud endise vennasvabariigi Ukraina pealinna Kiievi külastamine. Kolmapäeval aga kontsentreerusid sündmused omal moel-pärastlõunal, kui olin järgneva päeva lennule Kiievisse Check-ini ära teinud, tuli mu juurde üks kolleeg ning teatas, et Bangladeshis on generaatoril klemmkarp sisse põlenud ning tarvis oleks kiiresti reageerida. Ütlesin talle, et mul on nädalavahetus juba mitu kuud varem planeeritud ning mina küll ei taha suurel reedel Bangladeshi minna, kuigi töö oleks olnud põnev ning arendav. Kui see möödas, siis paari tunni pärast helises telefon ning telefoni otsas oli endine kolleeg ning küsis, mis järgmine nädal plaanis on. Vastasin nagu postituse alguses esimeses lauses, kuid otseselt miskit põlevat ees nädala sees ei ole. Selle peal tema kohe, et kuule järgmine nädal on kiiresti Koreasse tarvis minna, et tal vaja üks töö ära teha, sest laev peab meretestile hiljemalt reedel minema ning üksinda ta seda tehtud ei jõua. Vastasin, et olen Kiievis neljapäevast pühapäevani ning kui peale seda piletid saab, siis võin ülemuselt küsida, kas võib minna. Ülemuselt sain pärast mõningast nõupidamist loa, ning siis hakkaski hargnema sündmus, millest antud postituse kirjutan.

Teatavasti lähimad-kiiremad-odavaimad Aasia lennud algavad Helsinkist ning lähevad välja tavaliselt pärastlõuna paiku. Kuna minu tagasisaabumine koju Kiievist oleks olnud kella 15:00 paiku pühapäeval, siis see oleks liiga hilja olnud, et jõuda jätkulennule Seouli Helsinikist. Seepärast sai reisibüroole teada anda, et ok las broneerivad reisi alguse Riiast, läbi mille Kiievist tagasi lendan. Air Balticu maandumise ja Finnairi õhkutõusmise vahele jääks sel juhul 55 minutit samas lennujaamas. Esmapilgul tundub see ajavahemik piisav, kuid kes vähegi lennanud on, saab aru et, tegu on paraja risky businessiga, et teisele lennule peale jõuda. Kuna see oli suht ainus variat, siis sai selle kasuks lõpuks ikkagi otsustatud. Kuna kõiki tööriistu ma ilmselgelt Ukrainasse ei vea, siis pakkisin Tallinnas kolmapäeval enne Kiievisse lendu kohvri ning viisin selle töökaaslase kätte, kes siis sellele check ini pidi tegema kui enda lisapagasi, mis ta kaasa võtab.

Pühapäeva hommikul saatsin Kiievi lennujaamast SMSi, töökaaslasele, et kas kõik plaanipärane ning vastus oli Ok. Riia-Helsinki lennule ei julgenud Check ini teha Kiievist, kuna siis oleks olnud raske Riia-Hel-Seoul pileteid tühistada, kui Air Baltic miskil põhjusel õigeaegselt ei maandu, seega pidin seda tegema kohe kui Riiga terminali saabun. Riias maandusin plaanitult, kuid bussile kogunemine ja terminali sõit+ Schengeni viisaruumi sisenemiseks tarvislik pagasi skanneerimine sõi aega armutult. Pagasi skanneerimisel hüüti mikrofonidest mu nime, mis käskis mul kohe Tallinna lennukile minna, sest lennuk ootab. Jah olin igaks juhul check ini Tallinnani teinud juhuks kui Kiievist lend peaks viibima, sest siis vähemalt oleks saanud Tallinna Helsinki asemel. Kui olin piirivalvest läbi saanud, hakkasin kiiruga otsima kohta, kus saaksin check ini Helsinkisse ja Seouli teha. Aeg tiksus armutult, teatavasti registreerimine lennule sulgub pool tundi enne väljalendu, seega aega polnud, süda tuksus antud momendil juba väga kiiresti ning käed läksid higiseks. Õnneks sai Finnairi lennule registreerida väravas. Samal ajal kui seda tegin, hüüti kõlaritest jälle mu nime ning anti viimane hoiatus, et kui nüüd kohe Tallinna lennule ei lähe, siis lennuk läheb minema. Ütlesin värava neiule, et helistagu ta kuskile ja öelgu, et ma ei taha Tallinna lennata, vaid lendan selle asemel Helsinkisse. Lõpuks sain piletid kätte ning pärast sügavat hingetõmmet arvasin, et selleks korraks on asjad korras. Sain ilusti viimasena lennukile viiva bussi peale ning lennukisse. Lennukis kupatati mind viimaselt kohalt esimesele, kuna väidetavalt pidi sellel moosiriiulil tasakaalu probleemid olema kui ma taga istun. Pärast eelnevat ei näinud ma selles üldse probleemi. Kui aga mootoreid käivitama hakati, siis see võttis tavapärasemalt pikemalt aega. Lõpuks kapten teatas, et on tehnilised probleemid ning tuleb oodata. Lõpuks ootasime tund aega, misjärel buss reisijatele järele tuli ning minu naiivne lootus Seouli lennule jõuda kustus. Ootasin Riias 2 tundi teadmatusega, mis edasi saab, õnneks anti söögitalong, mille eest ostsin 2 õlut- ühe endale ja teise ühele kenale Venezuela naisele, kellega kõrvuti sattusime istuma. Pärast mitmeid kõnesid sain teada, et mind on paigutatud 23:40 Helsinkist väljuvale Hong Kongi lennule ning paluti detailsemat informatsiooni saada siis, kui juba Helsinkis olen. Lõpuks sain miski lennu peale ning jõudsin Helsinkisse. Kuna põhjus, milleks mind Koreasse taheti oli tihe ajakava, siis oli ülioluline, et ma jõuaksin teisipäeva hommikul kell 8 kohaliku aja järgi algavale ohutustreeningule. Kui sinna hiljem jõuan, siis 1 päev on minu jaoks raisus, sest järgmine treening, mis on aluseks laevale pääsemisele on alles järgmine päev. See oli ka siis dogma, mille alusel oma edasisi plaane Helsinkis seadma hakkasin. Vaatasin, et kõik Jaapanisse ja Hiinasse minevad lennud on juba läinud ning tõepoolest järgi oli jäänud veel vaid Singapur, Bangkok ja Hong Kong, mistõttu jah viimane oligi kõige lähem valik. Finnair oli mulle Helsinkisse jõudes lisaks broneerinud jätkulennu Seouli, mis jõudis Seouli kell 21:00 esmaspäeval ning järgmine lend Busani oleks toimunud järgmine päev (teisipäev) kell 7:00. Arvestades et Seouli ja Pusani vahel on 1 lennutund+ muu aeg ning Pusani ja objekti vahel on 1 tund taksoga, siis poleks ma miski vahendiga sinna kell 8 jõudnud. Järgmiseks uurisin, äkki saab Seoulist rongiga Pusani, teatavasti Koreas on analoogsed kiirrongid kui Jaapanis ning äkki oleks see mu õigeks ajaks kohale viinud, kuid kahjuks viimane rong Seouli lennujaamast väljus pool tundi enne minu lennuki maandumist, seega ka see variant läks päevakorrast maha. Küll sain aga teada, et on otselend Hong-Kong-Pusan mis jõuab kohale teisipäeval kell 6 hommikul ning see võimaldaks mul etteantud ajal kohale jõuda. Hong Kongis aga tähendaks see 10 tunnist ootamist. Kuna ajaplaan, mis mulle Koreas plaaniti oli tihe, siis otsustasingi selle variandi kasuks, teades, et see saab raske mu kehale olema. Õnneks Finnair andis mulle business lounge külastuse ning äriklassi pileti, mis võimaldas lennukis ennast korralikult siruli visata. Hong Kongist kulges edasi kõik plaanipäraselt: Jõudsin kohale õigeaegselt-kuna aega oli, sõitsin linna ning tegin jalutuskäigu selles Aasia metropolis. Väga meeldiv oli vahelduseks +25 kraadises temperatuuris olla, samal ajal oli käsipagasi kohver oi oi kui punnis, sest kõik mu Kiievi „talveriided” olid endiselt kaasas. Öösel kell 2 läks jätkulend Busani poole ning kuigi oli südaöö, siis lennukis tulesid ei kustutatud ning tunne oli nagu tegu oleks päevaga, minu olukord oli aga üsna soge, sest kaks õieti magamata ööd olid oma jälje jätnud. Hommikul jõudsin kell 6 Pusani, võtsin takso ning olin õigeaegselt kohal, isegi 10 minutit varem. Oi milline oli see kergendus- Kas tõesti oli see võimalik pärast seda väikest „äpardust” Riias. Pärast treeningut siirdusin koosolekule, kust sain teada, et osad materjalid, mis meil vaja oli, olid alles saabumata ning laev Asia Endeavour suundub meretestile päev varem ning üldse oleks parem kui me oma tööd tuleksime tegema kui laev on testimisest tagasi. Kuna ma olin nii soge magamatusest, siis läksin hotelli ning viskasin pikali. Töökaaslane aga jäi ootama edasist infot. Hotellis jäin magama ning tõusin kui kell oli 3 päeval. Helistasin töökaaslasele ning sain teada, et seekord me tööd ei alusta ning kui piletid saab, siis tuleme homme tagasi. Ja nii oligi. Õhtul käisime sõime ühe Korea BBQ ning jõime mõne õlled ning kell 5 oli takso hotelli ees ning sõitsime tagasi. Jah olin Koreas 25 tundi. Pusani lennujaamas läks kõik plaanipäraselt, kuni enne lennukile minukut teatati tugeva Korea aktsendiga mikrofonist mu nime. Kuna üllatustega see reis olin juba harjunud, siis läksin muie suul uurima, milles siis seekord jama. Tuli välja, et mul on pagasis miskit, mis seal olla ei tohi. Küsiti, kas mul on pagas lukus ning kas nad võivad selle avada, loomulikult andin ma nõusoleku, sest eeldasin et töökaaslane sinna miskit dünamiiti või droogi ei peitnud kui kohver tema käes oli. Lõpuks tuli välja et probleem oli akudrellis, mille olin oma kohvrisse võtnud ning ilmselt üks üliagar turvatöötaja pidas akut või drelli relvaks. Lõpuks kõik lahenes ning sain lennukile. Seoulis läksin business lounge-i, kuna töökaaslasel oli kaart, mis sinna minemist võimaldas. Olles seal mõnda aega veetnud, keha head ja paremat täis söönud, veeriti mikrofonist jälle püüdlikult mu nime, seekord õnneks ma eeldasin, mis probleem on, küllap on see see, et pole check-ini Helsinki lennule ära teinud, sest lennuni oli ju veel 40 minutit aega, õnneks nii oligi ning edasi läks kõik plaanipäraselt ning oodatust varem ning enesele ootamatult olin kolmapäeva õhtul kodus. Õhtul voodis mõtlesin, et kas see oli nüüd siis unes või ilmsi. Igatahes järgmine öö tõusin, keset ööd üles ning pühkisin laubalt külma higi, sest oli tunne, et ma olen lennukisse magama jäänud;)

Kuna see, pole mul esimene kord niimoodi seigelda, küll aga loodetavasti viimane, siis neid kes selle pika tüki lõpuni viitsisid lugega ning veel pole magama jäänud, siis allolevalt lingilt saate lugeda, mismoodi mõjutas mind islandi tuhamägi 5 aastat tagasi ning uskude see praegune lugu pole miskit tolle kõrval.

http://vooster.blogspot.com/2010/04/vuklaanipurse-1.html
http://vooster.blogspot.com/2010/04/vulkaanipurse-2.html

Kõike paremat,

P.S Proovin lähiajal kirjutada, siia veidi Kiievist ning Hong Kongist, sest mõlemad on väärt kohad, mida külastada.