Valgevene

Pole siia blogisse pika aega kirjutanud, kuna olen enamus aega Eestimaal ning ilmselt pole kellegil huvitav lugeda postitusi stiilis käisin täna 8st-5ni tööl ning õhtul trennis. Mõned korrad olen küll välismaal käinud - paar korda Poolas ning Ukraina pealinnas Kiievis, kuid need on suhteliselt mugavad sihtkohad ning miskit erakorralist ei paku.

Eelmine aasta sain läbi sotsiaalse hosting networki nimega couchsurfing.org tuttavaks ühtede ränduritega Valgevenest, kes peatusid mu korteris Tallinnas. Nagu ikka sellistel juhtudel, sai lahku minnes lubatud üksteisele viisakalt külla minna ning samuti ikka üldjuhul sellised lubadused ununevad tavaliselt samakiirelt kui iga teine suusoojaks antud viisakus. Kuid seekord jäime ühega neist aegajalt Facebookis kirjutama ning lubadus külastada tekitas uudishimu selle riigi kohta, mis on meile nii lähedal, ent samas ikkagi kuidagi nii isoleeritud ja vähetuntud. Kui trip.ee-st vaadata, siis Valgevene kohta oli tehtud viimane postitus 2014 märtsis ning seal ka vaid küsitud kuidas läbi selle Venemaale sõita, samas Ukraina või Gruusia kohta, mis on distantsiliselt kaugemal tehakse päringuid oluliselt sagedamini. Kui Lux Express tegi aasta algul kõikidele bussipiletitele 60% soodushinna, siis sai pakkumist kasutada ning osta €30 eest edasi-tagasi piletid suunal Tallinn-Minsk-Tallinn. Kui muidu enamus juhtudel sellega enne reisi asi piirdub, siis Valgevene nagu ka Venemaa on riik, mis nõuab viisat ning see, et pilet on, ei tähenda veel, et sõita saad. Õnneks on Tallinnas Valgevene saatkond täiesti olemas ning see andis lootust, et viisa taotlemiseks passi miskisse X kohta saatma ei pea. Kodulehel oli segaselt kõik tingimused viisa taotlemiseks esitatud ning mõtlesin, et tuleb juba reisibüroo poole viisa saamiseks pöörduda. Pärast mitmekordset lugemist ning asjadesse süübimist tundus, et seda pole siiski vaja teha ning otsustasin taodelda viisat iseseisvalt. Täitsin taotluse, tegin nõuetekohase reisikindlustuse Salvas reisi ajaks ( saatkond tunnistab vaid kindlaid kindlustusseltse), otsisin miski vana foto taotlusele ning viisin paberid saatkonda. Saatkonna vastuvõtuajad on küll nõukogude aja jäänuk. Igaüks võib ise siit vaadata http://estonia.mfa.gov.by/ru/embassy/address/ , kuidas on reguleeritud ajad, millal viisa taotlust saab sisse anda ja ajad millal viisasid väljastatakse. Kodulehel oli veel viisa väljastamise tingimusena kirjas, kohene viisa eest tasumine ning lähima Swedpanga kontori aadress, kus seda teha saab. Millal, sina lugupeetud lugeja viimati ülekannet kontoris tegid ? Aga igatahes nõutud ajal olin ukse taga ning kuna miskit tunglemist just nendele viisadele Eestimaal pole, siis sai paberid analoogselt luugist nagu nõuka ajal hoiukassas, sisse antud. Kõik muu oli paberitel täitsa ok välja arvatud, et reisiaeg ja kindlustuspoliisi kehtivusaeg ei langenud kokku ning lahke ametnik parandas ise kuupäevad sobivaks. Nimelt siis kogu Valgevenes oleku ajal peab reisikindlustus kehtima. Kui järg fotole jõudis öeldi «на белом фоне», nimelt panin ankeedile ühed vanad Katari juhiloa jaoks tehtud fotod, mis olid seal maal just sinisel toonil nõutud, seega lootus esimest korda dokumendid sisse saada ebaõnnestus. Ametnik andis seejärel mulle paberi, kus olid peal saatkonna arveldusarve number ja selgitus виза 151 ning rõhutas, et ülekanne peab olema tehtud samal päeval kui viisa taotlus sisse antakse. Õnneks on Pärnu maanteel üks fotopood üsna saatkonna ligidal ning läksin sinna, et siis õigel taustal oma nägu jäädvustada. Samal ajal kui nad mu molu valgel taustal välja printisid, tegin läpakast viisa eest ülekande ära. Kuidagi vastumeelt ja eelmisest sajandist on mõte, et ülekannet tuleb teha pangakontoris. Ülekande tegemise ajal mõtlesin, et saatkonnast vaid paarisaja meetri kaugusel on pocopay.com, mis on vist modernseim viis lihtülekanneteks läbi mobiili ning nüüd siin saatkonnas tuleb minna ajas mitukümmend aastat tagasi, et viisa eest tasuda. Oleks ju võinud ju kaardimakse siis teha kui tingimata samal ajal kui viisat esitada, peab ka raha laekuma, aga see selleks. Kui piltniku juurest saatkonda tagasi jõudsin, esitasin nõuetekohase foto ning ütlesin et ülekanne on tehtud ning avasin tõestuseks läpaka kaane, kus ekraanilt oli näha LHV maksekinnitus Swedi saatkonna kontole €25 ühekordse viisa eest. Ametnik kontrollis andmed hoolikalt üle ning lõpuks ütles, et reedel kell 4 õhtul saate viisa kätte. Niipalju siis epiloogiks.

Minu reis Valgevenes polnud pelgalt Minsk, vaid sealt edasi 350 km Poola piiri äärde Bresti. Tallinnas istusin kell 5 õhtul Riia bussile ning Riias pärast bussijaama einelauas ühte õlut, edasi Riia-Minsk bussile. Ees ootas öine sõitmine läbi Baltikumi: Panevežis-Vilnius- Piir-Minsk. Piiriületuseks aeti nii Leedu kui ka Valgevene poolel bussist välja -esimesest küll ilma pagasita, kuid teises koos pagasiga- pärast uurimist tunnistati mind Valgevenesse sisenemiseks kõlbulikuks ning seejärel heitsin bussi magama, et silmad järgmiseks lahti teha pealinnas Minskis.

Minsk võttis mind laupäeva hommikul vastu uduse ja sompus ilmaga, laiad tänavad, mis linnas olid, olid ilmselt rajatud pärast ilmasõda ning tänavad ning nende kõrval olevad paneelmajad jätsid ei midagi ütleva mulje. Minski bussijaam ja rongijaam on kõrvuti, nii et ses osas parem kui Tallinn- kogu logistika ühes kohas. Läksin otsemaid ühest jaamast teise, et leida esimene valuutavahetus, kust kohaliku tugrikut evrode vastu vahetada ning seejärel kohe osta edasipilet Bresti. Esialgsed 50 eurot muutusid valuutavahetuses märkamatult 1 140 000 rublaks ning nii olin vähemalt lühiajaliselt elus saanud esimest korda miljonäriks. Nii lihtne see ongi, pole tarvis miskeid totakaid telemänge oma õlekõrte, 50:50 ja kõnedega sõbrale. Kuid nii lihtne kui miljonäriks saada, on ka sellest ilma jääda Valgevenes. Ei ma ei pea silmas kuritegevust ja tänavakaake, kuivõrd samaväärt tuhandetesse ulatuvaid hindasid, mis tõsi küll eurodeks taandatuna annavad maksjale oluliselt rohkem teenust või kaupa kui meil siin kodumaal. Eks osaline süü selles on Valgevene tihedas seotuses Venemaaga nii, et kui seal lood hapud, kandub see samamoodi edasi ka Valgevenesse, eelmine aasta olevat SKT langenud 4% ning valuuta euro suhtes 40%, mis siis ka osaliselt seletab eelnenud lause sisu. Aga kui peateema juurde tagasi tulla, siis järgmiseks ostsin pileti Moskva –Brest rongile 78 000 rubla eest ning kuna vene keelest nii hästi aru ei saanud, siis olin lahkelt nõus kui piletimüüja pakkus mulle istekohta «верх», see, mida see omakorda hiljem kaasa tõi, kirjeldan mõni lause edasi. Jaamahoone ise oli igati moderne- puhas ning kindlalt etem kui meie Balti jaam. Nii hoones sees kui väljas oli näha liikumas piisavalt laigulistes mundrites kumminuiadega mehepoegi kandmas uhkusega rinnal silti «ОМОН», mis siis kas nüüd paradoksaalsel kombel ei teagi, mida peaks tähendama- ühelt poolt on ju hea teada kui korrakaitse on igal pool, samal ajal pole selles nii kindel kui riigis on tegu ainuvalitsemisega ning mis eesmärki võivad nad täita seal. Õnneks nägin ma piisavalt „kohalik“ välja, nii et keegi mult passi küsima ei tulnud ning sain rahus rongile minna. Rongisõidust ning muust aga siis järgmises postituses.

Allpool paar fotot, mis tol hommikul Minskis silma hakkas.