Eile oli leivatehase riivsaia osakonna õhtuses vahetuses tööl, kirju seltskond: kaks neegrit, vietnamlane ja üks packpacker Elboniast ning ei ühtki superviserit. Neegrid ja packpacer olid casualid, ehk siis töövahetusagentuuri poolt sinna saadetud ning ainus alaline tööline oli vietnamlane Quam. Kui selline kompott kokku saab, siis head nahka ei sünni. Samas olin esmaspäeval tööl esimeses vahetuses, kus oli kokku kolm !!! superviserit- pea superviser, vahetuse superviser ja laupäeva superviser ning kaks töölist,üks neist mina. Supervisereid rohkem kui töölisi, kes siis küll tööd teeb kui kõik on juhid. Sarnane olukord nagu Eestis, kus on juhatajad, juhataja asetäitjad, ase-ase-asetäitjad, pressiesindajad jne, kuid see, kes siis tööd teeb, seda pole ning neid, kes seda teha võiks sisse ei lasta, sest pilusid pole vaja kultuuri risustama. Aga see selleks.
Igatahes eile, kui mina pidin soola kaaluma hakasin tundma läbi ukse mõnusat kõrbehaisu, nimelt oli üks neeger unustanud ühe konveieri tööle panna, mistõttu sai ahi mõnusalt üles kuumendada ning riivsaia asemel sai toota mustaks röstitud röstsaia. Vot nii on lood kui kassid on olemas, aga pole kohal ning hiired saavad oma peal tegutsega J.
Leivatehases töötada pole kerge- üldsegi kerge, eriti kui su kõrval kondiitritoodete osakond, kus minu 150 kg kaaluv töökaaslane kogu aeg muffeneid ja keekse toob, et kõht ikka täis kogu aeg oleks. Kuna töö on suht ligidal mulle, siis viimasel ajal on mul raskusi, et sinna rattaga vändata. Kogu hea vormi mis ma ujudes olin saavutanud, olen nüüd ma loovutanud igasugstele keeksidele ja muffinitele.
Talv on käes vähemalt nii on tunda, sest ega muidu poleks mul kurk nii paistes ja valutav et rääkida ei saa ja söömine käib läbi suure häda kuuma teega koos (Aussi suviJ!!!!). Tegelikult on asi hoopis selles, et tehases on nii jubedat kondistsioneerid, mis puhuvad mõnusat antartilist õhku nii et isegi külmaga harjunud põhjamaalasele on see liiast. Muidugi sall oleks olnud viimane asi mida ma siia kaasa oleks Eestist vedanud, kuid praegu tunnen villasest sallist küll puudust.
Tundub, et pean seda saia siin paar nädalat veel nühkima, kuna ootatud järgmine töö lükkub aina edasi, kuna ilm selle asemel, et ilusaks minna läheb iga päeva aina heitlikumaks ning suvi mis peaks ammu algama pole siiamaani alanud, nii et ka siin kliimamuutus ruulib. Täna helistasin bossule ja küsisin et millas siis hakkab ning ütles et alles kahe nädala pärast, et vihma vastu ju ei võitle. Seega tiksun Perthis veel mõni aeg. Aga jah suur papp, mis selle töö eest lubati jääb see aasta olemata L. Kuid nagu populaarne valimisreklaam Eestis räägb- Õnn pole rahas J.
Kui kalendrit vaadata, siis hakab mul varsti aasta Aussi pinnal täis saama, seega eelmine nädal taotlesin uut viisat ning selle ma ka sain, nii et võin nüüd Aussis olla 2010 veebruarini. Ilmselt nii kaua ma siin pole ning väljakäidud lubadus järgmise aasta suveks-sügiseks tagasi tulla on endiselt jõus.