Vulkaanipurse 2.

Esimest osa saab lugeda siit

Riia-London.

Plaaneeritud lahkumine hommikul kell 8, planeeritud kohalejõudmine järgmine päev kell 20.00 õhtul Inglise aeg. Kokku siis 38 tundi ajavahesid sisse arvestades. Kui nii võtta siis väga hull polnud, mäletan et rongiga Adelaidest Perthi võttis umbes sama aja. Võin siin tunni paariga puuse panna. Kitsad istmed ning pilgeni täis buss oli see, mis hirmutas. Aga kui sõit pihta hakkas polnud asi pooltki nii hull. Riia oli esimene peatus ning kuna inimesi korjati peale kogu Ida-Euroopa osast kuni Warsavini välja, siis iga paari kolme tunni järgi oli erinevates linnades peatused, seega jalgu sai sirutada ning värsket õhku ka hingata. Ses mõttes oli päris huvitav, polnud Leedut näinud, ning ka mõnus tunne oli igast piirist lihtsalt läbi sõita ilma miskit passi näitamata. Teekond kulges marsruudil Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Holland-Belgia-Prantsusmaa- Inglismaa.
Seda millal Saksast Hollandisse sealt edasi Belgiasse ja Prantsusmaale jõudsime, ma tähele ei pannud, miskeid piire nende vahel pole. Pühapäeva õhtupoole jõudis buss aga Calaissee, kus läbi eurotunneli rong bussi üle Inglise kanali 30 minutiga viis. Pärast tunnelist väljumist terendaski London juba. Londonist tekkis hinge uus kahtlust, kuna olin ennemalt kuulnud, et lennukeeld on laiendatud, et äkki lennujaam on füüsiliselt suletud ning sinna sisse saada pole võimalik ning ka bussid sinna ei vii ning tuleb ööseks ööbimiskohta otsima hakata. Õnneks bussid siiski käisid ning õnnestuski õhtuks lennujaama jõuda.

Osa 4 Standsted lennujaam.

Kui lennujaama õhtul kella 10 paiku jõudsin, eeldasin, et siin on miski AirAsia punkt, kus saan lennu ümber broneerida. Kuna tegu on säästulennufirmaga, siis see oli vaid tühi lootus. Kuna Malaisias oli öö tol hetkel, siis tundus õige olevat kiri panna kohe teele enna magamaminekut, et neil hommikul tööle tulles oleks see silme ees. Õnneks oli mul Austraalia mobiilil endiselt veidi krediiti järel, mistõttu sain läbi mobiili interneti minna. Emaili sisu oli, et olen lennujaamas ning tehke palun mis võimalik, et mind panna esimesele lennule Aasia poole ning samas broneerige ka edasilend Perthi. Järgmisel päeval sain kinnituse et piletitega 21 ks. aprilliks.
Esmaspäeval 19.04 tulid uudised, et vulkaani tegevus Islandil on raugemas ning tõenäoliselt avatakse õhuruum kolmapäeval, see on siis 21-l, mil pn mu lend. Kuna lennuruum oli nagu nii suletud vähemalt 20ndani, siis oleks piletid 21 Londonist ja 22 KList suht esimesed, mida võimalik saada oleks. Lootus varises kokku jälle teisipäeva hommikul, kui teatati, et vulkaan on jälle aktiveerunud ning teisipäeva õhtule plaanitud õhuruumi avamine on jälle edasi lükatud. Kolmapäeva hommikul oli telefonis SMS Airasialt, et lennuruum on avatud ning plaanitud lend 21 toimub, nii et tuligi välja et sain pileti esimesele lennule Aasiasse. Oleks ma nüüd selle sõnumi Eestis saanud, oleks päris keerukas end Londonisse 12 tunniga organiseerida, eriti seda veel olukorras, kus säästulennufirmad ei lenda. Seega tundus, et otsus bussiga Londoni tulla osutuks õigeks.
Ryanair alustas lende neljapäeval 22.04.
Lennujaamas veetsin täpselt 3 ööpäeva. Kuid kuna tuba oli soe, kodust kaasa võetud tekk ning võileivad kestsid, siis kõige hullem see olukord polnudki. Iga päev käisid lennujaama töötajad jagamas süüa, üks päev üks härra tõi kõigile võileibu ning üks öö aeti üles kui miski juudi liikumine tõi kõigile vett ja saiakesi!

Ülisuure isa lennujaama elanikest moodustasid ida eurooplased, minu taga magasid erinvad lätlste grupeeringud, samuti oli palju poolakaid näha, aga kaasmaalasi ei kohtanud. Seega see jutt, mida räägitakse, et Eestis on kõige väiksem väljarändajate hulk pärast Euroopa liiduga liitumist peab paika.