Järgmine päev jätsime saatja sinna paika ning läksime Hanoid omal käel avastama. Viskasime kotid kesklinnas olevasse backpackerisse, mis oli palju viisakam ning odavam kui esimesel ööl me käsutuses olnud täis suitsetatud tuba majas nimega hotel.
Ega suurt muud näha ei tahtnud kui natuke kommunismi Vietnami moodi ning nuusutada linna üldist atmosfääri. Kohalikke liinibusse Hanois liikumiseks ei kasutanud, kuna linna ei tundnud ning kohad, mida näha tahtsime asusid nagunii väikeses perimeetri sees. Üldiselt on Aasias selliste turistikate vaatamiseks hea rikša võtta, kuid kui õiget hinda, mida pakkuda ei tea ning tingida ei viitsi, siis on mugavam Hanois takso võtta . Takso sõidualustus tasu on 8500 dongi ( kohalik tugrik) ning iga 100 meetri eest tiksub siis juurde 1200 dongi. Seega kilomeetri hind on 7500 dongi mis on siis 5 krooni ringis kilomeetri kohta. Palju kardetud koputeid, mis taksomeetrile kiirema eluvaimu sisse oleks andnud, ei kohanud.
Esimeseks planeeritud vaatamisväärsuseks oli Ho Chi Mihni mauseoleum . Antud vanamehe näol oli tegu siis Lenini analoogiaga Vietnamis - kultusjuhiga ning riigivabastajaga ning mis kõige tähtsam, eeskujuliku kommunistiga. Mauseoleumi väljast vaatamine on tasuta, selle kõrval olev predidendipalee aga maksab. Sisse minnes ostsin piletiks oleva kaarti, kuna mul oli suur kusehäda, siis jooksin vetsu poole ning unustasin selle kaasa võtmata. Presidendi kompleks oli igavene jurakas, mistõttu läksin kaarti tagasi küsima, selle peale hakati nõudma, et uue pileti ostaksin. Mina: „I bought the ticket, I bought the ticket", tema aga vastu "you need to buy a ticket sir”. Küllap viimane oli ainus inglisekeelne lause, mida neile kassas õpetatud oli kui välimaalastega vaja suhelda. Aga kuna läbirääkimised kusagile ei viinud, pidin lahkuma. Nii palju siis presidendipaleest, mille sissepääs oli vetsu külastustasu minu jaoks. Welcome to the Vietnam!!!
Pildil oleval muruplatsil käimine oli rangelt karistatav, mistõttu piknikut, mida Austraalias vabadus monumendi juures pidada sai, siin ei saanud.
Sirp ja vasar on endiselt au sees.
Järgmine koht, kuhu minna sai oli mauseoleumi juures olev sõjaajaloo ja sõjamasinate muuseum. Vaadates kui palju on siin viimase 60 aasta jooksul sõditud, siis peaks ühtteist sel muuseumil pakkuda olema. Enamus eksponaate oli erinvead sõjamasinad, mis olid ameeriklastelt ja prantslastelt konfiskeeritud. Samuti oli eksponeeritud kohalike vaprate poegade võitlustehnikat. Tutvustav jutt masinate juures oli a la, et see ja see masin tappis nii ja nii palju ameeriklasi või prantsalasi või, et selle relvaga tapeti nii ja nii palju ameeriklasi või prantslasi.
Üks osa näitusest oli teiste rahvaste toetus sõbralikule vennasrahvale Vietnamis sõdade ajal. Siit võis leida fotosid teemal Ungarlaste tehase x üldkoosolek toetamaks vennasrahvast Vietnamis Ameeriklaste agressiooni vastu. Saksamaa demokraatliku vabariigi naised verd andmas Vietnami sõjas kannatanutele. Mongoolia Ulan Batõrri väljakul toimunud meeleavaldus Vietnamlaste toetuseks sõjas jne.
See on siis üks paljudest lennukitest, mille vaprad Vietnami sõdurid alla tulistasid.
Kadunuma läinud ameerika sõdul petitsioonikiri enda päästmiseks.
Päeva viimaseks osaks oli käisime nukuteatris, kus lääne turistidele näidati traditsioonilist Vietnami kultuuri. Naised, kes seal laulsid ning pilli mängisid, olid rahvariietes ning muusika ise oli üks suur kiunumine. Erinvevad rahvad, erinevad traditsioonid ning minu asi ei ole selles osas kohtunik olla.
Õhtul sai tuk-tukitatud (kuulus ratas mille ees istud ning juht väntab taga)koeraliharestorani. Liina kange tahtmine oli see ära proovida ning selleks puhuks oli ta hostelis peene paberi koeraliha vietnamikeelse nimega valmis laskunud kirjutada. Tuki juhile sai paberit näidata ning kohe lubati kohale viia. Juht väntas, väntas ning lõpuks ütles "Vale koht" ning hakkas tagasi sõitma. Kui peatus osutas tänava nimele mis oli sama aga, see resto ei pakkunud teps mitte koera liha.
Aga kui isuäratav siis koera liha tundub, kui tänavalt osta?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar