Aserbaidžaan - Üldine elu

Kui eelmises postituses lubasin seekord pilte lisada mõnest vaatamisväärsusest, siis kahjuks pole veel ühegi juurde neist jõudnud ning neid kirjeldada ei saa. Kuid niisama ringi liikudes tajud, kuidas inimesed elavad, tunnetad seda õhustikku, mis valitseb ning saad võrdluspildi, mis meil on paremini, mis halvemini. Antud postituses võtan kokku killud, mis olen igapäevaselt töötades ja ringi liikudes näinud.

Bakuus ringi liikuda on mugav. Siin tunned end oluliselt kodusemalt kui Kesk- või Lõuna-Eroopas. Palju on asju, mis meenutavad meie elu nii 10-15 aastat tagasi ning nostaligia moment on seega korralik. Poodi minnes on vorstileti ääres ikka sama „Doktorskaja“ ja „Krakovskaja kolbasa“, magusaletil „Korovka“ kommid ning külmikus „kefir“ ja „smetana“. Üldiselt kaubandusvõrk meenutab samuti meie elu 10 aastat tagasi. Enamus poed on nn. ühe mehe ärid, poekettide võrk puudub ning suuri äärelinnas laiuvaid kaubanduskeskusi pole.

Sissetulekutest läheb inimestel toidule raha enam kui meil. Hinnad on veidi kõrgemad, kuid sissetulek ametliku statistika järgi umbes poole madalam kui Eestis. Jälle kehtub see reegel, et mida ebefektiivsem  või kaugemal on tootmine seda kallimad on hinnad. Nagu Nigeerias, nii ka siin selle elustandardi hoidmine, mis kodus elad- sarnane söömine, spordisaali külastamine, hobid nõuab oluliselt kõrgemat sisssetulekut kui Eestis. Meie hotelli sportisaali kuumaks on 120 manatit, ehk siis pea 4 korda kallim kui Spartas.

Küll on pirakas siinne turg. Üks, mida külastasime, laiub mitmesajal hektraril ning on täis kõikvõimalikku nodi lademetes, kuid miskit, mida osta kaasa sealt ei leidnud. Sellist asja, et on tehnikapood, riiete pood jalatsi pood siin ma ei näe, küll on aga kõik need „poed“ esindatud turul. Kui kesklinna luksuspoest võid saada Breitlingi kella 10 tunande euro eest, siis turul pead selle eest välja käima ainult 5 eurot ning kõik margid alates Rolexist, lõpetades Q&Q-ga on samas putkas esindatud. Ei taha mõeldagi kui palju musta raha läbi sellise turu käib, kaardimakseid siin mõistagi pole ning sularaha on kuningas. Kui küsisime, kas teil miskit sellist kohta ka on, kust mõned suveniirid või kohaliku kraami osta võiks, siis sellist ei eeldatavalt ei leidunud. Kui nn. tehnikaputkas olin, siis hakkasid silma imelikud pesumasinad. Väheke uurimist ning tuli meelde, et tegu on selliste masinaga, kus tuleb ise soe vesi sisse valada, ise loputada ning seejärel tõsta riided välja teise kõrvalasuvasse trummlisse, kus need siis saab ära tsentrifuugida- jälle nostalgia, mõned ehk mäletavad selliseid.

Söömas käies saab siin tellida Kiievi kotleti tatraga, kõrvale kefiiri ning salatiks tomatit- kurki. Lisaks tuuakse veel tavaliselt lauale maitserohelise taldrik, kus on viilutamata roheline sibul, petersell, till ja piparmünt. Kõike neid süüakse paljalt toidu kõrvale. Mis on küll erinev siin, et tavaliselt nuga söögiriistade juurde ei kuulu ning tuleb eraldi küsida. Töölissööklas, kus lõunat sööme, ei ole mitte letti, kust saab süüa, vaid auk, kuhu tuleb oma taldrik sisse panna, et kokk toidu sinna panna saaks. Kandikud on siin nii kummis, et on tükk tegu. et toit lauda toimetada. Söökla kõrval on kohe väike peenar, kust siis kui maitseroheline otsas on, käivad kokad seda juurde korjamas.

Kõik see elu on siin väga viimistlemata. Kui sööklal on küll plastaknad, siis need on juba silmaga vaadates nii viltu ees, et jube. Aknapõsed on nii värvitud, et pool akent on ka värviplekke täis. Tee, mis sööklasse viib, läheb ikka oma rada. Ametliku teed, mis toretsedes ringiga läheb, keegi ei kasuta, vaid ikks õige on see tee on see, kust tuleb aia vahelt läbi pugeda, üle kraavi hüpata ning sedasi kohale jõuda. Ka ülemused käivad samuti.

Vetsus on eraldi kraan, et vesi kinni keerata kui lahkud, sest vetsupoti lukusti ei pea ning põrand on märg kui  kraani lahti jätad. Vetsus paber puudub ning kui jämeda osa jääkidest tahad tagumiku puhastada, pead kuidagi pisikese kastekannuga, mis siin nurgas on asjad korda saama. Enamus vetsud on muidugi ilma potita ning tugevad reielihased on soovituslikud, kui siin asja ajada. Kõnniteel on lihtsalt kanalisatsiooniaugud ning pimedas, kes ei tea võib lihtsalt oma luud siin purukus kukkuda. Aga kui selle keskkonna sees igapäevaselt oled, ilmselt siis ei panegi selliseid pisiasju tähele.

Sama käib ka meie hotelli kohta. Kuigi kõik on ilus, siis koristamise kvaliteet on alla igasugu arvestust. Mõnipäev lihtsale ei koristata ning teinekord unustatakse prügikast tühjendada või põrand tolmuimejaga üle käia. Ükskord jätsin meelega pesemata õlleklaasid lauale ning järgmine päev kui oli „koristatud“ olid need ilusti oma kohale tagasi pandud, ilma et need kraani alt läbi oleks käinud. Hommikusöögil on mitu korda piim nii hapu olnud, et varsti võiks sellest kama teha. Vastuvõttus olen ikka mitu korda kuulnud britte vingumas teenuse kvaliteedi üle, ent kuid olles ise veidi aega ka nõuka aega tunda saanud, vaid muigan seda kuuldes.

Aserbaidžaan on geograafiliselt Euroopas, siis mentaalselt ikka tugeva Vene mõju all. Riiki saab viisata  tulla kõikdest SRÜ riikidest + Gruusiast, kuid viisat on vaja Armeenlastel (Karabahhi tüli pärast) ja türkmenistaanlastel. Samas kohalikel Euroopasse tulek on peavalu. Meie autojuht Rafik väitis, et selleks et Schengeni viisat saada tuleb palju ametnike kinni maksta ning kui ametlik hind on 100 manatit, siis reaalselt tuleb arvestada 500 manatiga, et viisa saada. Oh kui hea on olla eurooplane! Meil on vähemalt, kui eluga rahul pole, võimalus välimaale elama minna, aga kuna siin on kõik samasugugsed riigid ümberringi, siis erilist valikut noortel pole. Nüüd ma saan aru, miks isaamaaliste aadete eest seisvad IRLi igati „eestimeelsed“ poliitikud otsutasid miski pärast 150 inimest ühte korterisse panna ning Vene jõukurite elu elamislubade näol lihtsamaks teha.

Sellised pisikesed tähelepanekud siis siinsest igapäevaelust. Järgmine kord, ehk siis õnnestub mõni pilt lisada ning tahan veel kirjutada siinssest ööelust, mis jah … on teistsugune.