Bakuust õhtul ja natuke hiljem

Antud postituses kirjeldan veidi, mida oleme paaril korral kui õhtuti väljas oleme käinud kogenud ning näinud.

Bakuu kesklinna see osa, mis korralikult euroremonditud on, avaldab igaühele muljet. Parkides on purkskaevudes igat värvi laternad, vesi teeb igasugu keerde ja käände, pilvelõhkujate seintele projetrseeritakse suuri valgusetendusi (enamasti küll Aserbaidšaani lipp) ning üldse kogu valgustus on väga maisekas ja läbimõeldud. Pillavat stiili ning lõputu raha lõhna on igal pool tunda. Minnes aga korraks vaid mõnisada meetrit välja sellest alast, hakkab aga hoopis teine maailm pihta. Samavõrra kui promenaad ja peatänav on üle paktutult laiav, on kõrvaltänavad tugeva kontrastina valgustamata ning õhtuhämaruses üsna hirmutavad- vaid mööduvate autode tuled näitavad siin teed. Paarimehega otsustasime, et kõnnime ühest kõrvaltänavast läbi, erinevalt Nigeeriast inimesed siin öösel „elama“ ei hakka ning keegi ligi ei tiku ning suhteliselt turvaline on liikuda. Selles osas on küll diktaator Alijev  head tööd teinud, et kord on linnas majas ja politseid on igal pool liikumas näha.

Tagatänavates on palju pisemaid kohvikuid, kus kohalikud mehed istuvad, mängivad miskit täringutega mängu, joovad teed või viina. Jah hundijalavesi on siin kohvikust tellides meie mõistes väga odav, 3,5 eurot 0,5 liitrit. Oleme isegi  paar korda õhtusöögi kõrvale pudeli võtnud. Viin oma maitselt on terav ning jätab kurgu ikka korralikult kipitama, erinevalt meil viimasel ajal levima hakanud kombest, et igasugune teravus tuleb viinalt ära võtta. Õhtusöögi (meie puhul tavaliselt lambašašlõkk, mis on siin maailma parim) juurde serveeritakse alati viilutatud kurgid (ka marineeritud), tomatid, till, petersell, roheline sibul mistõttu sakusmenti on piisavalt ning hommikul pohmakat pole. Kogu selline eelkirjeldatud söömaaeg maksab 13 manatit kahe peale (13 eurot). Sellistes kohtates on mõnus istuda, saab kohalikega rääkida nn. küünarnuki tunnet tunda, sest paljude vanemate jaoks oleme me endiselt nn. vennasvabariik. Naisi, lapsi kunagi sellistes kohtades ei ole ning seda, et pere koos õhtust väljas sööks, ei näe. Ilmselt osa usus (islam), ilmselt osa traditsioonides kinni.

Kõik see, mis tervisele paha paha on ning meil seetõttu kõrge aktsiisiga maksustatud, on siin odav, lisaks viinale maksavad ka suitusd mitu korda vähem suurusjärgus 1 euro pakk ning suitsetada võib kõikjal.

Kui aga liikuda õhtul tagasi „valgustatud alasse“ siis on siin moodsale linnale omaselt palju iiri-inglise pubisid jorisevate briti õlitöölistega ning ka meie mõistes kordades kõrgemate hindadega. Mine sa ükskõik kuhu maailma otsa iiri pubi on igal pool ühte nägu nagu McDonalds.  Samuti on palju karaoke ning tavalisi baare. Enamus neist on keldrites, inimesest tühjad ning jubeda muusikaga. Sisse minnes istuvad seal ees ülikõrgete kontsade ning ülilühikeste seelikutega koledad näitsikud. Kui maha istuda ning õlut tellida, tulevad nad mõne aja pärast sinu juurde ning teatavad alandliku näoga, et sul on küll õlu, aga mul pole midagi. Juba ilmselt aimate, kellega on tegu. Kui küsida mida nad juua, soovivad, siis tavalisest mahlast neile ei piisa, vaid ikka soovivad kõige kallimaid kokteile. Nimelt nad ongi tööl selle baari juures, et käivet kasvatada ning juhul kui keegi soovib enamat kui kui 1 üks drink koos nendega teha, peab neiu loovutama jälle osa rahast kassasse. Kindlasti huvitab paljusid, palju siis selline „tutvus“ maksab.  Maksab väga palju (150-200 manatit) ning seepärast on nad väga pealetükkivad ning isegi tüütud. Üks britt, kellega siin aeg-ajalt jõusaalis käin, ütles nende naiste kohta hästi , et nad on „night figertid“, ehk siis öövõitlejad ning nende ainus eesmärk on võimalikult palju koorida. Kui ühe neist pikalt saadad, ilmub kohe järgmine juurde. Osad neist ei räägi ei vene ei inglise keelt, vaid kirjutavad selle asemel mobiili ekraanile arvu. Kui ühe venelase käest küsisin, et kas teil nn. igapäevatöö ka on, siis vastas ta naeratades „зачем?“. Korralike naisi sellistes kohtades ei käi. Kui olime mõned tunnid seal baaris seda mängu mänginud, hakkas kell kesköö poole liikuma ning tavaliselt kodumaal on see aeg, mil hakatakse öölokaalides kogunema. Küsisime baaridaami käest, et kas siis sellised kohti ka siin on, „ Ikka on“ oli vastus ning juba varsti olimegi ühe sellise ukse taga. Saba ei olnud, pilet oli 5 manatit ning sisse minnes oli koht paksult inimesi täis, kuid tantsupõrand inimestest täiesti tühi. Tellisime 2 õlut ning oi heldeke kui kallid need siin olid. Kohe nagu ka eelmises kohas, ilmusid juurde lohakad tüdrukud, kellel äkki kange janu oli tekkinud. Tundub, et see koht eelmisest eriti ei erinenud, selle poolest, sest kõik naisterahavad eranditult olid siin …  tööl ning seda et tavaline inimene tänavalt tuleks näiteks peale kodust start-upi siia pidutsema pole. Ju siis ikka islamiusk seab kammitsad pähe, et ei luba naistel väljas käia. Mehed, kes siin olid, olid pooleks nii briti õlid, kui kohalikud neftjannikud. Järgmine päev autojuhile antud stseeni kirjeldades, tuligi välja, et see ongi Bakuu ööelu, klubi on nagu „базар“, kuhu tullaks ennast näitama, mitte pidutsema ning nautima. Vaesel inimesel siia asja pole ning see luksus on vaid väga rikastele ning  välismaalastele. Sellest ka sellised hinnad ning teenused. Igatahes väga erinev pilt Lõuna-Ameerikast, kus diskosaal  oli koht, kus kõik tantsisid kõigiga ning kõigil oli lahe olla. 

Selline oli siis pisike ülevaade, mismoodi Bakuus  õhtul asjad käivad, viimases osa sarjast Azerbaidžaan tulevad vaid fotod koos kirjeldustega ning sõnaline osa jääb lühikeseks.