Aserbaidžaan-Bakuu-Tulek ja olek

Olen pärast kahte kuud kodus jälle läinud, seekord on tee mind viinud elus esimsest korda Kaukaasiasse Kaspia mere äärde riiki nimega Aserbaidžaan. Vene ajal seostus see riik oma suurte naftavarudega, viimati aga pani endast rääkima kui Eurovisiooni lauluvõistluse võõrustaja.

Kui kunagi olime ühises rahvasteliidus nn. vennasvabariigid, siis praegu on vajalik vanamoodsalt viia passid enne saatkonda, et saada viisa riiki sisenemiseks.  Tavainimesele on asi jälle keerukaks tehtud, nõutakse küllakutset ning ports muid pabereid. Õnneks on saatkond Tallinnas ning seetõttu läks viisa saamine võrreldes Nigeeriaga väga libedalt.  Kui passi sinna viisin, siis sain juba aru, et ega inglise keelega  vist suurt pole miskit teha, ainult vene keel on see mis siinpool maailmas töötab.

Lend Bakuusse kulges läbi Riia ja Kiievi. Kohaliku lennufirma Azerbaijan Airlinesi  Airbus  oli väljast oluliselt armetum kui seest. Söök, mis pakuti nägi oma jälkides neoonsinistes nõudes välja kole, kuid maitses see eest  suurepäraselt (erinevalt Nigeeria  lendudest). Olen palju lennanud ning arvasin, et olen üht-teist näinud, aga siiski pakkus ka kohalik rahvuslik õhujõud üksjagu üllatusi. Nimelt kapteneid läks kokpiti üks, kapteniga läks lennuruumi saatjaks miski poiss (ilmselt ta poeg), miskit inglise keelt ta loomulikult ei rääkinud reisi ajal ning kui lennuk maanduma hakkas, siis lülitasid paljud mobiili sisse ning hakkasid helistama, et a la „ma kohe maandun ning hakka vastu tulema“. Mõni uljaspea hakkas pagasit välja kiskuma peakohal olevast riiulitst ning kui lennuk maandus, siis puudutas see maad sellise matsuga, mida mina pole enne kogenud. Seega põhjust plaksutamiseks oli kogu lennukil (seda kogesin ka esimest korda), emotsionaalsemad ka kallistasid üksteist.

Esimene mulje Bakuust oli kuiv õhk, väga soe ilm ning närtsinud loodus. Autod, mis silma hakkasid olid väga uhked ning tee, mis lennujaamast kesklinna viis samuti. Üldse ala, mis me läbisime teel hotelli pani imestama. Kõik oli puhas, palju oli parke ning purskaeve. Majad olid korda tehtud, palju omapärase arhtektuuriga pilvelõhkujaid ning teed ääres loendamatud luksusbrandide poed nagu Kenzo, Burberry  BVlgari, Verttu ja teised. Teadedetahvlil ilutsesid Jennifer Lopezi, Rihanna ja Shakira reklaamid, kes  varsti Cristal halli (siin toimus ka Eurovisioon) esineva tulevad. Mida kõik selle haiseva mädamunalõhnalise, kuid energeetiliselt rikka vedeliku eest ehitada ei saa.

Hotell, kuhu meid majutati asub Kaspia mere ääres 8 km kesklinnast, on viisakas, oma jõusaali, ujula, tennise ja squashi väljakuga ning muidu uhke. Tripadvisori kommentaar oli, et see on täis lääne naftatöölisi ning kohalikke rikkureid ning selles see leht ei eksinud. Toyota Land Cruiseri džiip on üsna tagasihoidlik auto siinses parklas. Aga, mida siin hotellis ei ole on atmosfäär, kõik on puhas ja korras, aga kõik on kuidagi kunstlik. Meenutab kui ma eelmine aasta Hiltonis Türgis peatusin ning kus dinee restos maksis rohkem kui mu päevapalk ning kus vist ainus külaline olin, kes hotelli eest käis omale pirukaid ostmas õhtusöögiks.

Mitmeid paralleele võib tõmmata Nigeeriaga, seal oli samuti peamiseks sissetulekuks nafta ning sellest tulenev rikkus oli samuti koondunud väga väikse kildkonna kätte. Ka siin maksab bensiin 60 kopikat (loe 60 eurosenti) ning riik doteerib siseturul seda müües alla maailmaturuhinna. Kohalik tugrik on manat, mis igati näeb eurolaadne välja ning ka kurss on 1:1le. Wiki järgi olevat selle kujundanud sama kunstnik, kes eurogi. Erinevalt eurost ei saa manatit vabalt konverteerida. Väljaspool Aserbaisdžaani on see raha väärt vanapaberi hinda. Ei Euroopa keskpanga  lehel, ega isegi ka Davidi lehel pole seda nimekirjas. Eks see on kohaliku presidendidünastia Aliyevi soov, et hoida kapitali liikumine oma kontrolli all.

Kuna kütus ei maksa midagi, siis on üllatav kui palju need taksojuhid, kes mõned inglisekeelsed väljendid endale selgeks teinud on tasko eest raha küsivad. Hotellist kesklinna sõit maksav 8km = 15 manatit. Aga kuna minus on veel veidi vene keelt säilinud, siis 100 meetrit jalutades eemale ning  vene keeles küsides langes hind 6le manatile! Vot, mis on väärt keeletundmine. Taksojuht saab kõrgemat hinda küsida ning mina samas madalamat.

Kohalikel noortel on sama fenomen, mis meilgi. Kõik räägivad inglise keelt ning kodust aserbaidšaani keelt, kuid vene keelt oskavad vähe erinvealt vanematest härradest, kus tendents on vastupidine. Esimene õhtu hotelli baaris õlut juues küsis, üks ettekandja, kas me oleme Valgevenest (milline kompliment meie  keeleoskusele) ning teie arvas, et sakslased. Aga jah kui mujal lause „I'm from Estonia“  ei tähenda miskit, siis siin „Mõ Estontsõ“ peale saavad kõik aru, millest jutt on.

Elektrjaam, kus tööd teeme, asub hotellist 30 km kaugusel linnakses nimega Sangachal ning siin on „pukkis“ kõik „vana kooli mehed“ ning inkuga pole siin miskit teha. Pursime siin püüdlikult vene keelt ning  loodame, et nad ikka aru saavad.  Päris harjumatu on näha, et direktoril ja peainseneril on autojuhid ning ametiautoks must Volga. Meile anti kohe oma tuba, iga päev telliti söök  ning üldse võeti lahkelt vastu. Jaam ise kuulub kohalikule riiklikule firmale „Azer Energii“ ning kuna omanikele pole vaja erinevalt Nigeeriast iga minut kasumit tuua, siis ollakse siin üsna ükskõiksed kaua meil töö aega jaoks läheb  ning mis me siin üldse teeme. Kui muidu on enne toimunud suured kooskõlastused, siis siin lasi boss  vaid  tõlkebüroos ühe paberi ära tõlkida ning selle andsime peainsenerile ning töö võiski alata.

 Sangachal ise on riigi ajoks strateegilise tähtsusega. Nimelt vaid meie jaamast paarisaja meetri kauguselt algab nafta-ja gaasijuhe, mis viib kogu selle rikkuse  Musta mere äärde Gruusiasse ja Türkki, kust see siis edasi Euroopasse transporditakse. Kuigi riigil on pikk merepiir siis, mis kasu sellest on kui teisel pool on Türkenistaan ja Venemaa, kellel omalgi neid rikkusi piisavalt on kuid pääs energianäljas Euroopale ikka puudub. Peeter Esimene sai juba maailmamerele pääsu tähtsusest aru kui hakkas soosse Peterburgi rajama.

Kui Bakuu kesklinn annab oma puhtuse osas (ei miskit graffitit ega prügi maas)  silmad ette enamusele Euroopa suurlinnadele, kus olen viibinud, siis mida äärelinna poole satud seda hallimaks  ja armetumaks pilt muutub. Väidetavalt oli Cristal halli pärast inimesed kodust välja tõstetud ning see agul lihtsalt likvideeritud ning asenduselamispinnaks paneelmajad ehitatud. Sama käib teede kohta- peateed on ideaalses korras kuid kui neist maha keerata, siis jääb ka džiibist väheseks, et sõita saaks. Kiirteed on mõeldud kamikazedele. Nimelt nad on projekteeritud nii, et tagasipööded toimuvad sõiduraja pealt, teeeraldus tõketel on vaid vahe sees ning proovi saa siis tagasi keerata kui kolmes reas tulevad autod vastu kiirusel 110 km/h. Samas oleme kõrvalteel sattunud teedele, kus ka 11 km/h on ilmselgelt liiast.

Politsei on selleks, et kiirteel sammu jõuaks pidada varustatud uute BMWdega ning, palga väljateenimiseks teenivad lisa jootraha näol. Üks päev oli tee ristmikul lihtsalt kinni pandud, meie autojuht küsis põhjust, aga seda ei öeldud, küsis veel kui palju maksab, et läbi saaks aga, kui küsiti 20 manatit, siis otsustas ümber sõita.

Nagu meil, nii ka siin inimesed armastavad autosid, kui elamine on näru ja hall, siis džiip hoovis on kontrastselt puhas ja läikiv. Peaaegu samapalju kui nad armastavad autosid „armastavad“ nad ka perekond Aliyevit.  Isa Heydari (suri 2003) ja poeg  Ilhami nägusid näeb igal pool. Ka eletrijaamas on kaks suurt postrit neist väljas ning see on  Heydari pidil all suur kunstlillede bukett mälestuseks. Isikukultus missugune. Ilhami rikkust ei pidavat miljonites vaid miljardites arvestatama.

Viimane Islami riik, kus käisin oli Türgi. Kui seal oli mošeesid tänavapildis ikka näha, siis siin on neid sellega võrreldes väga vähe. Wiki andemetel oli Aserbaidžaan olinud esimene riik, kes rajas omale ooperiteatri ja filharmoonia, seega siinne islam on oluliselt vabam. Poes saab vabalt kärakat  osta, valik on mitmekesine ning hinnad vaid veidi kõrgemad kui Eestis. Poolik viin on alates 6st manatist üles, õlu on 1 manat  ja üles, eeldanuks, et veinid on odavamad, aga vein on nii 5 manati piires. Samuti pole naised silmini kinni kaetud, vaid on kenasti meigitud ning  kesklinnas moodsalt riides. Eletrijaamas on  küll kõikidel koristajatel rätik peas, kuid jalas on ikka teksapüksid.

Loodus on selle pisikese poolsaare peal kus Bakuu asub väga armetu. Puud on nirud ning ümbrus suur lage kõrb. Kõik roheline, mis meil hotells on, on kunstniisutuse all.  Samas praegu septembri alul on ilm väga mõnus, päeval  nii +25 ja õhtul+20, merevesi +22. T-särgist enamat praegu veel selga panna pole vajadust olnud.

Lõppu veel link  aserite Eurovisiooni võidulaulust.

Järgmine kord lisan mõned fotod ning ehk õnnestub ka mõnda vaatamisväärsust külastada?