See, kes enne Aasias käinud võib siit palju äratundmisrõõmu leida, kuid minu jaoks on tegu esimese Aasia kogemusega, seetõttu kõik alljärgnev nii nagu näen ja arvan ja eeldan. Ning kes ei tea, siis 6 nädalat Vebruaris ja Märtsis veetsin Kagu Aasias nuusutades veidi vürtsist elu.
-->
Hanoi- Vietnami pealinn.
Hanoi lennujaamas löödi meil viisad passi ning reisi Vietnami osa võis alata. Lennujaama oli meile vastu tulnud Tu, kes oli Julie vend. Julie oli Vietnami tüdruk, kellega sain tuttavaks Witch’s Hat hostelis Perthis ning kes palus, et ma viiksin ta vanematele paki. Vaadates millise usinusega ta seda paki vedamist mulle peale surus, sain juba veidi aimu, mis Vietnamis toimuma hakkab.
Esimene tunne Vietnamist oli, et liikluses lõputult rollereid, riisipõlde ning palju noori inimesi. Õigem oleks öelda, et inimesed on nooruslikud, sest kui küsida vanust, on väga kerge panna nii 10 aastaga mööda. Kui pakkuda vanuseks näiteks 20, võib väga vabalt tegu olla 30sega. Veel üks huvitav tähelepanek on nahavärv, inimesed eelistavad valget nahka erinevalt lääne inimestest. Pruun nahavärv viitab sellele, et oled maalt ning oma naha raske tööga põllul ära päevitanud.
Lonely Planeti järgi pidi Vietnam olema üks noorema rahvaarvuga maid maailmas erinevalt Eestist või muudest lääneriikidest. Seega kui kokku liita potensiaal noored inimesed, tohutu töökus ning ärimisoskus, loovus, võib selleks ajaks kui mina kunagi vana olen tegu olla uuse supervõimuga. Muidugi tingimusel, et kommunistlik partei deviisist tee raha, aga meelsust ära näita ikka kinni hoiab.
Tu viis meid siis kõigepealt oma vanemate juurde, kus andsin paki üle ning seejärel kohalikku hosteli. Hosteli tuba polnud just kõige uhkem, üsna ära suitsetatud, kuid ilmselt see siis ongi tõeline Vietnam ning kõigega harjunud rännumees sellise pisiasja üle ei virise. Kuna koht, kus olime polnud päris kesklinn või siis õigemini turismipiirkond, siis inimesed tänaval ei üritanud sulle igasugu nodi iga hinna eest pähe määrida, vaid vaatasid sind rohkem kui ilmaimet.
Päeva suursündmuseks oli Vietnami õhtusöök, mille Julie oli palunud oma emal meile valmistada, istusime siis põrandale ning söögiks oli siis riisinuudlid kanaleemes ehk siis nuudlisupp nagu nad siin seda kõik kutsuvad. Kana polnud Euroopa kombel muidugi puhastatud nii, et leeme seest võis ikka ka leida siseelundeid !!! Selle kõrvale lahke pererahvas valas ka miskit napsu, aga sakuskat peale ei pakkunud. Söömine toimus pulkadega, mis minu jaoks oli ületamatu raskus. Esialgu ei saanud kohe üldse suhu ning näpud ei liikunud ka just eriti osavalt. Kõigil oli nalja kui palju . Lisaks polnud ma harjunud kange alkoholiga, mistõttu see põhjustas mu maos jubeda efekti. Pärast sööki toodi meid hosteli tagasi ning korralik inimene oleks siis magama läinud.
Siin siis näha minu esimesed püüdlused uut tüüpi instrumentidega söömisel ning kohalike noorikute naer, kuidas valge mees maailma avastab. See toimus päeval kui me lihtsalt kohalikus baaris aega surnuks lõime.
Alloleval pildil on siis näha, mis juhutb kui võtta napsu Vietnami moodi, see tähendab, et mina pidin kogu aeg võtma, kuid Vietnami poole pealt võttis üks kord Julie isa, üks kord vend ja üks kord õemees ja nii mitmeid ringe.
Kui vaadata teiste nägusid, siis on need palju sirgemad kui minu oma.
Aga kuna aeg oli varajane ja julgusnapsud ka sees, otsustasin natuke koha peal ringi vaadata. Hosteli ees oli miski vana, kes küsis Po-pyccku, Da konesno. Tuli välja, et see vana oli Moskvas kunagi tudeng olnud ning seepärast rääkis vene keelt. Palusin tal mind sõidutada siis miskit poe juurde, kus ma saaksin kupit voda, et makku kogunenud alkoholi veidi lahustada, kuid kui lahus normaaliseerunud oli läksin kohalikku kõrtsi, kus ostsin ühe õlle ning istusin kohalike lauga. Kohalikud muidugi kohe” ei ei õllele ning täitsid pitsi aeg Hanoi viinaga."
Miski hetk tundsin, et kui veel pitsi tõstan, läheb käest ära ning siis tagajärgede eest ei vastuta ning tegin enne minekut tagasi hotelli.
Kui hosteli jõudin ning voodi läksin tulid meelde tudengipäevad kui voodisse minnes pea kukerpallitas jubedasti. Kiire otsus näpud kurku ning sisu välja ning hommikul hea olla.
Siin siis väike perefoto meid vastu võtnud perest.
Perepea ning tema audiplomid, sotsialistliku Vietnami riigi teenimise eest.
Söömine toimus põrandal ning kogu leent soojendati siis sellise väikest kaasaskantava gaasipliidi abil.
Siin siis kohalikega napsu võtmas.
-->
Järgmine päev Julie vend esitas siis arve reaalse vietnami nägemist eest ning see oli ülemõistuse meie jaoks. Paras vaidlemine läbi SMSi Juliega, kes lubas et ta meid Vietnamis ei koori ning asi lõppes sellega, et me ei maksnud, ütlesin, et see osa mis maksmata jätsime võid maksta ise sest kandsime pakki ju Vietnami. Imelik jah kanna teisele 5 kilo pagasit oma seljakotis vietnami heatahte märgiks Austraaliast ning siis tahetakse ka kõrvu üle tõmmata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar