Hanoist sai siirdutud maailmakuulsasse kaljusaarte kogumikku nimega Halong Bay. Top Gear Vietnami osa lõppes just siin tsiklitest amfiibide ehitamisega ning nendega ühele 2000ndest saarele siirdumisega. Kuna Lonely Planeti (LP) järgi pidi kasulik olema võtta tuur koha pealt, jätsime selle broneerimise sadamasse. Sadamas oligi miski tegelinski kohe tuuri pähe määrimas -very cheap very cheap. Algne hind oli 87, kuid kui ma ütlesin, et nägin kuskil 27 dollarit, hakkas ta naerma nagu oleksin ma lollakas. Tihti ma oma pead ei usalda faktide osas, siis mõtlesin, et äkki mäletasingi valesti ning maksime 55 dollarit samal ajal kui teised tuuril osalejad maksid 35USD! Teadmatuse eest maksame terve elu! Teinekord tuleb LPd hoolikamalt lugeda! Halong bay on siis miskit sellist:
Nendes paatmajades elavad inimesed ning kogu küla ise siis ujuvküla.
Niipea kui laev seisma jäi, haakisid kohalikud ärihaid end selle külge nagu Somaalia piraadid ning hakkasid pähe määrima igasugu nodi ning juurde ikka jutt, et very cheap cheap.
Kui tuurist rääkida, siis see küll igausugu kriitikat ei kannata. Igasugu ootamist oli rohkem kui rubla eest. Olles näinud tuure Austraalias ja Uus meremaal, on siin veel pikk maa minna turisti rahulolu saavutamiseni. Aga küllap seepärast maksimegi siin hoopis odavamat hinda kui eelmainitud maades. Õnneks pole siin veel kõike jõutud rahaks pöörata. Austraalias oleks enamus vähegi vaatamisväärsust omav objekt juba sada korda brošüüridesse pandud ning kirjeldatud kui magnficent, awsome, wicked ja must see.
Aga ehitus käis igal pool, seega tõenäoliselt on ka siin varsti veel rohkem turiste. Kuid kui kohalike ehitusplatse vaadata, siis isegi minul, kui sellest asjas võhikul tekitas see suurt imestust, kas sellise ehitusstiili juures need ka vastu peavad.
Naised on just need kõige paremad seguvalmistajad....
Kuid ega mehedki neile palju alla ei jää...
Lõpuks vinnatakse segu niimoodi üles
Või siis laotakse müüri...
Ning ongi maja järjekordne hotell valmis.
Kõik need lõputud ootamised, mis selle tuuri juures olid, pakkusid aga meelelahutust küllaga. Nimelt muutsid selle huvitavaks kohalikud neiud, kes sulle kogu aeg nina alla nänni üritasid müüa, ise samal ajal seda äri nautides." Buy Buy very cheap very cheap. On the boat 20 000 here 15 000." Siin siis üks video sellest kuidas äri siin tehakse.
Tagasi Halongi linna jõudes oli vaja jõuda Nihn-Bihni. Mina sain LPst aru, et Halong City bussijaam pidi asuma kohe sadama kai juures. Kõndisime edasi-tagasi, kuid kuidagi ei leidnud seda. Järelikult tuli takso võtta. 40 000 tundus palju olevat, aga kuna hind piisavalt alla ei tulnud, seisime veidi ning kohe imbusid juurde ka motomehed, kellega pärast mõningast tingimist saime hinnaks 20000, mis oli mõistlik – kotid selga ise mootoratta selga ning teele.
Bussijaamas haarasin miskist tänavakohast kerge eine, mis toitu mis meenutas küll välimuselt, kuid mitte maitselt. Kuid nagu öeldakse tühi kõht on kõige parem kokk ning minu mootor põles tol heteks kõigega.
Nihn-Bini sõit oli OK, kui mitte arvestada et 24 istmekohaga minibussi pandi lisaks veel 17 inimiset vahekäikudesse istuma.
Nihn Bihni juurdes on kuulus TamCoc mis on Halong Bay maa peal.
Hotellis võtsime 8 dollari eest endale päevaks juhiga rollerid, kes meid ringi vedasid ning ümbrust näitasid. Kuna tegu oli pühapäevaga, siis hingamispäevast polnud juttugi töö käis riisipõllul täis tuuridega.
Kommionu
TamCoc on selline.
Järgmine päeva hotelli omanik saatis meid bussi peale nagu isa lapsi kooli ning sellest kuhu me täpselt sõidame aimu meil polnud. Hotelli omanikule ütlesime Lao piir, aga nagu bussist aru saime (või ei saanud ) , ei pidanud see buss meid sinna viima. Bussipileti hinna järgi oleksime pidanud sinna selle eest saama, aga nagu ikka Vietnamis, kui on võimalik kangutada, tuleb kangutada. Kui lähemale hakkasime jõudma, siis bussijuht hakkas näitama et tipa-tapa jala lähete edasi või peate maksma liaks esialgsele 200 000 dongile 100 000 otsa. Liina, mu reisikaaslane, siis tegi alandliku lambanägu kui lisakümnist koguda taheti ning pisikesele Vietnami mehele see mõjus ning ei jäänudki tal muud üle kui meid Laose piiri äärde Cau Treusse viia.
Aga ööbuss on selline, ilma istmeteta, subwoofreid täis, ning kohalike helilooojate viimaste väljalasetega saab siin korralikult tutvuda ( kogu aeg üks bum bum bum )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar