Konservi vabatahtlikud- Conservation Volunteers

Kunagi kui siin backersis olin, oli siin üks inglise tüüp, kes kes kavatses konserveerimis tööd teha. Konserveedida tahtis ta Austraalia loodust läbi organisatsiooni nimega Conservation Volunteers Australia. Lubasin talle, et kui mul vaba aega on ning igavus tapab, tulen teen ka. Kuna lõpetasin viimase töö jõululaupäeval ära ning uut miskit peale pole tulnud, otsustasin ka minna konserveerima, et siis oma panus Austraalia natural vegetationi, rohelise tuleviku ning looduse heaks anda. Üldse on Austraalias on igasugu heategevus ja vabatahlik rahakogumine (fundraising) väga populaarne.

Hommikul korjati hosteli eest peale ning pandi gruppi. Grupijuhid enne väljasõitu valmistasid ning popsutasid veel looduslikust tubakast tehtud sigaretid ning siis jagasid selle päeva vabatahlikud gruppidesse ning sõit võis alata linnaäärsesse soosse ning tööks siis umbrohu katkumine et natural vegetation kasvada saaks. Sinna oldi varemalt istutatud miskid puuistikud, aga nüüd olid need nii rohu sees, et ei paistnud välja. Pidime üles juurima nii rohelise kui ka kuivanud umbrohu ning selle panema siis plastikust prügikottidesse(rõhk sõnal plastik). Tööpäev ise oli järgmine: üles korjamine kell 8, kohale jõudsime 9, tagasi tuline kell 2, seega miskist suurest pingelisest tööst rääkida ei saa. Kui grupijuhilt küsisin kas igapäev on nii chill olemine, et pärast tundi tööd 30 minutit kohvile ning siis veel tund tööd, siis lõuna 1 tund ning siis veel 2 tundi tööd, siis selle peale ütles ta, et muidu ei tuleks keegi ju tööle kui tuleks raskelt töötada.

Kui töö tegemine algas, oli see ka üsna vabatahlik, näidati, et katku seda ja seda ning sealt kust tahad. Seega vabatahlikult üsna organireerimatu töökorraldus, aga samas tore, sest harjutasin pingsalt Lõuna- Korea aktsendiga inglise keelt ning lõpus sain juba aru ka natuke, mis nad mult küsisid. Austraalased on suht laisad, sest ma maa konserveerimise olid nad tol päeval usaldanud seitsme korealase, ühe taiwanlase ning ühe eestlase kätte. Ikka ei tohiks oma maa konserveerimist teise rahvuse peale usaldada, sest muidu võib umrohi levida siin sama kiiresti ning vabatahlikult kui hiinlaste arv Austraalias.

Korealastel oli muidugi nalja palju kui kuulsid sõna Eesti ning muidugi polnud neil aimugi, kus selline imelik koht asub. Päeva nali oli koreastel et kui küsisin kust pärit, siis kaks neiut ütlesid, et Põhja Koreast, ok whatever ning kui päev lõpema hakkas, avaldati saladus, et tegelikult olid ka nemad pärit Lõuna-Koreast. Oi kus nad olid siis õnnelikud, et said Eestlast tillist tõmmata ning loll eestlane jäi uskuma et nad on Põhja-Koreast.

Ka kohalikud varesed olid juba vabatahlikega harjunud ning iseenesest mõistetavalt juba eeldasid, et meie poolt vabatahlikult kaasa toodud toitu tuleb vabatahlikult ka nendega jagada. Kui korealased vareseid toitsid, siis grupijuht sai pahaseks, et rikute nende loomulikku dieeti. Ise mõtlesin, et ka varesed tahavad tunda, mis tunne on inimestel kui peavad iga päev McDonaldsis söömas käima.

Kokkuvõtteks kui kellegil austraalias igav on, siis igas linnas on Conservation valunteers ning saab midagi kasulikku ehk ära teha.

P.S Kui kitkusid, siis samal ajal sõber helistas ning kui ütlesin, et mida teen, siis tema reakstoon oli, et MAAILMAPARANDAJA.