Pakistan-elu olu osa 3.

Kapitalism on väga paindlik majandussüsteem, miskit pole selles staatiline. Kui Eesti meedias reklaamitakse Samsung Galaxi S3e, ning  kindel % palgast kuluks selleks, et seda endale soetada, siis siin on samal ajal hitt Samsung E2202. Pingutus, mis siin kulub selle „vanamoodsa“ telefoni ostmiseks, on samaväärne mis meil, kuna sissetulekud on palju madalamad kuid ilmselt õnn ja omamise rahulolu on sama.

               Autodega on sama lugu. Pakistanis on Inglise koloniaalmaale omaselt liiklus vasakpoolne, seepärast on liikvel palju Jaapani autosid. Tõusva päikese maa valitsus on kohalikele teinud üle 3 aasta vana auto omamise suurte maksude näol väga kulukaks, seepärast Jaapani mõistes palju vanu autosid tuuakse siia ja teistesse „vasakpoolsetesse“ maadesse. Suzukil ja Hondal on siin oma tehased, kust tulevad välja eilse päeva autod nii välimuselt kui tehniliselt tasemelt. Ilmselt on kogu tehase sisu Jaapanist siia üle toodud ning seadmetelt võetakse viimast.  Kuna nende autode hind uuena on odav, siis iga vähegi keskklassi kuuluv pere saab autot omada.  Uus Suzuki väikesõiduk maksab siin suurusjärgus 4500 eurot.

               Muidugi erilisi sõiduelamusi peale punktist A punkti B jõudmise ei maksa sellelt autolt oodata, liiatigi turvavarustust airbagide ja tagumiste turvavööde näol, kuid kohalikud on sellise autoga väga rahul. Nimelt on selle hooldamine odav, iga juht saab samal ajal olla ka mehhaanik ning peamise hoolduse ise ära teha ning sellega auto omamiskulud taskukohasena hoida.

Kui meil võib iga vähegi regulaarset sissetulekut omav inimene võimenduse abil ennast jõukamana näidata  või parema elu järje peale saada, siis siin krediidi-ja liisinguturg eksisteerib, kuid intressid on väga  kõrged. Kohalik valuuta on inflatsiooni ja valitsuse fiskaalpoliitika tõttu dollari suhtes  kümnetes protsentides nõrgenenud kullast rääkimata ning see on viimastel aastatel igasuguse laenu intressid lakke viinud.  Väidetavalt pidi kodulaenuintress olema 27% aasta baasil, seega igasugu säästmine kohalikus tugrikus on mõttetu ning olgem ausad enamusele inimestele madala sissetuleku pärast ka võimatu. Ülemaailma pangad Standard Chartered,  HSBC,  Citibank, Barcalays on aga erinevalt Eestist siin end sisse seadnud ning igal pool nähtavad. Islami pangandus  eksisteerib  ja on kasvav, kuid kohalike sõnul ikkagi veel suhteliselt marginaalne.

         Vaatamata Pakistanis valitsevale gaasipuudusele, energiakriisile (riik toodab energiat ca. 8,5 GW, tarbib aga ca. 13 GW) ja inflatsioonile on hinnad siin Eestiga võrreldes ikkagi soodsad. Isegi importkaupade poes olid hinnad toodetele, mis üle maailma igal pool on samad (Procter & Gamble, Colgate-Palmolive, Kellogs, Coca-Cola, Nestle jt.) nii suurusjärgus 20-50% odavamad Eestiga võrreldes ning lisamaksu mis tavaliselt turistidele kehtestatakse siin ei ole. Suvalises tänavaurkas saime kolmekesi söönuks 7 euro eest, enam vähem restoranis saab sama raha eest juba aga mitmekäiglise roa. Bensiin maksab  107 (0,83 €), diisel 114 ruupiat (0,86€) liiter ning ei pidanud subsideeritud olema.  Kui ühel päeval bensiinijaamast mööda sõitsime, siis oli selle juures suur saba. Selgus, et tegu on hoopis gaasi tanklaga ning see on avatud vaid 4 korda nädalas, sest rohkemateks päevadeks pole gaasi, mida müüa. Põhjus selles peitub üle suure lombi taga oleva USAs, kes  lubab Pakistani saktsioneerida kui see peaks gaasijuhtme Iraaniga ehitama. Sanktsioonide all olev Iraan on juba oma poolel gaasijuhtme valmis ehitanud ning isegi Pakistani poole valmis üles ehitama, kuid Ameerika  on sellele kategooriliselt vastu ning  lubab riigile analoogselt Iraaniga sanktsioonid peale panna kui see peaks äri Iraaniga tegema hakkama.  Aga jah jutt Aasia üha suurenevast energianäljast pole õhust võetud.  Energiapuudus annab tunda hotellis pidevate voolukatkestuste näol ja elektrijaamas väga limiteeritud seisakuaegade näol. Gaasipuudus on eriti suur talvel ehk siis kütteperioodil, elektripuudus karjuv aga vastupidi just suvel, kui palju energiat läheb jahutuseks. Parem elu ning kõrgem elukvaliteet nõuab rohkem resursse, kuigi arenenud läänelikule ühiskonnale on siin oi-oi kui pikk tee.

               Riigi negatiivne kuvand, igale tasemele imbunud korruptsioon, on siin loonud olukorra, kus tööpuudus on väga suur.  Kuigi ametlik valitsemiskord on demokraatlik, siis valitsus on igatpidi ära ostetud ning sellest räägib iga suvaline inimene, kellega siin kokku puutud. Nagu ikka on poliiitikutel tavaks teatada, et deklareeritavat vara neil ei ole ning seega pole ka miskit millelt makse maksta või mida ära võtta, kui nad süüdi milleski jäävad.

              Nagu juba tavaks saanud on arenguriikides, siis lõputus koguses on loodud pseudotöökohti. Hotellis on  mitu portjeed, kes ust avavad. Ilmselt on neid nii odav tööl hoida, et infrasilmaga ust on kallim ehitada.  Kohalikus elektrijaamas on tööl lugematu arv inimesi, kelle rolli ei oska mina defineerida. Kuna palk on  ilmselt siin neil nii madal, siis pole põhjust ka personalikulusid üle vaadata. Miinimumpalk on väidetavalt 200 ruupiat päevas (1,53 €), meie autojuht teenib kuus 14 000 ruupiat ( 107 €) ning ülikooli lõpetanud noor insener umbes 55 000 ( 423 €), viimane number on suuresti sõltuv ka tööstusharust kuhu tööle suundutakse ning isiklikust võimekusest. Umbes 100 000 (769 €)  ruupiat teenivat isikut loetakse siinmail juba kõrgepalgaliseks ning sellist palka teenib näiteks ametinimetus senior mechanical engineer. Kuna eelnevad numbrid pole just väga kõrged meie mõistes, siis nii palju kui kohalikega rääkida on saanud, peavad kõik hariduse omandamist väga oluliseks ning meie autojuhi Zahidi väitel on ta paljust nõus loobuma, et lastel oleks veidi parem elu kui ta nendele  võimaldada suudab. Kohalikust pressist lugedes on siin haridus nagu ka Eestis mõni aeg tagasi muutunud kõvaks äriartikliks ning nagu meilgi, kus igasugused kahtlased  asutused söandasid omale ülikooli nimetuse võtta, on ka siin palju nn. libaülikoole. Olles Austraalias võis lugeda tihti, et tublimad õppirid on asiaadid ning  kui siin tänavareklaame vaadata, siis Känguru riik teeb siin kõva promo, et kohalikke ülikooli õppima meelitada  (minu mäletamist mööda oli haridus riigi kolmas sissetuleku allikas kaevandamise ja põllusaaduste ekspordi järel).  Hariduse omandamise läbi välimaale elama asumine on kohalikele üks väheseid võimalusi välismaale elama asuda. Praktiliselt igas peres on keegi, kelle õde või vend elab läänemaailmas. Välimaal elavate sugulaste abi  (8 miljardit  $ US ) on riigu eksporditulu järel suuruselt teine välisvaluuta saamise allikas riigile.

             Kui on  kõrge tööpuudus, siis see sunnib inimesi otsima igasugu sissetulekuallikaid. Nagu eelnevalt mainisin, siis korruptsioon ja altkäemaks on igal tasemel levinud, siis teiseks alternatiivseks sissetulekuallikas on siin maapiirkondades narkootikumide kasvatamine.  Kuna ise seda kraami ei tarbi, siis ei oska meie mõistes turuväärtuse kohta hinnangut anda, kuid isegi võhikule tunduvad need hinnad, mis ma kuulsin naeruväärsed. 12 grammi kanepit maksab 1500 ruupiat ehk umbes 1 € gramm, 1 kg kokaiini 1,5 mlj. Ruupiat ehk siis 11 € gramm.  Sellistest arvudest on näha miks narkoparunid nii hästi elavad. Kohalikud kolleegid soovitasid, et võtke siis kaasa,  saate kodus  palju kallimalt maha müüa, mille peale me vaid muigasime. Väidetavalt pidi Pakistani  „kraam“  üks parimaid maailmas olema. Üks suuremaid kliente on praegu narkootikumidele USA armee,  kes Afganistaanis terrorismi välja juurib. Sõdurid pidid väga palju seal narkot tarbima.

             Inimeste külalislahkus on piiritu. Tundub, et siin ongi võimalik vaid kaks poolust, kas kirglik sõprus või kirglik vihkamine. Kui töökaaslane nii naljaga pooleks mainis, et lähme vaatame Eesti poisid Afganistaanis ka ära, siis üks kohalik kolleeg ütles pole probleemi.  Kuigi muidu läheks viisat vaja, siis ta teab inimesi, kes kuskilt mägede vahelt oskavad üle piiri käia nii, et piirikontrolli pole ning pealegi pidavat me üsna sarnased sealse rassiga välimuselt olema!  Viisakalt keeldusime sellest ettepanekust kuid küsisime, kuidas relva laskmisega lood on. Nagu ikka öeldi, pole probleemi. Ühel pühapäeval käisime kohalikega söömas ning peale seda sõitsime äärelinna. Seejärel võeti tagaluugist Kalašnikov välja meie turva laadis salve padruneid täis, kuid kuna olime linnas, siis sai vaid õhku tulistada.  Nii muuseas lasime mõlemad õhku umbes ühe salve ning ei miskit politseid ei ilmunud selle peale, et keegi valangutega tulistab keset päeva!

         Sellised kogemused ja nägemused siis täna. Viimases osas, mis Pakistani kohta tuleb, on rohkem pilte ja vähem juttu.