Pakistan-Islami usust osa 2.

Pakistani ametlik nimetus on Islamic republic of Pakistan. Seda islamikut  on siin igal pool tunda, kuulda ja näha. Neile, kes Egiptuses käinud on, võib-olla alloetav vägagi tuttav, kuid mulle, kes viimase inimesena pole igale väärikale eestlasele kohustuslikku Sharm-El-Sheik-Hurgada „palverännakut“ ette võtnud, on siin kogetav uus ja teistmoodi. Allolev on vaid vaatluste, tähelepanekute ning kohalikega vestluse kokkuvõte ning miskile lõplikule tõele ei pretendeeri.

            Hotellis telekat lahti tehes, on esimene kanal see, kust loetakse rida realt 24/7 koraani ette, kanal nr. 2 teeb aga samal ajal igavest live-ülekannet islamiusuliste pühapaigast Mekast. Tõsi küll, edasi kanalid tulevad nagu igal pool uudised-sport-filmid. Hommikul nii 5-6 paiku tihti pole äratuskella vaja, sest joigumise sarnane palvele kutse mošeedest on nii vali, et kohe ei taha edasi magada. Iga korralik inimene läheb hommikupalvuse ajaks mošeesse, kuid need, kes miskil põhjusel seda teha ei saa, võivad seda ka distantsilt teha. Näiteks kohalikus elektrijaamas on selleks glasuurplaatidest varjualune, mida mina algselt ekslikult puhkenurgaks pidasin. Mul omal toas kapis on palvetamisvaibake ja laes mošee kujuga nool, mis näitab Meka (palvetamise) suunda. Enne palvetamist on kohustulik jalad ära pesta ning  palvetamine ise toimub vaiba peal, pisike kuplikujuline mütsike peas suunaga Meka poole. Rituaal toimub 5 korda ööpäevas ning mõned korrad neist pole vaja vaid mošeesse minna. Reedel kella 1st kolmeni on suurema palvuse aeg (Jumu'ah) ning siis kogu elu peaaegu, et seisab. Palveajad on määratud pühas raamatus Koraanis ning on seotud päikese liikumisega taevas. Fakt on see, et tõsiusklik alustab oma päeva väga vara ning läheb vara magama.  Kõik, mis usu järgi on kajulik su tervisele või on sõltuvust tekitav on islami järgi keelatud. „Usk ja palvetamine on see, mille nimel me elame.“ võttis ühe lausega kokku Mr. Khan kui järjekordselt jutt usu teemadele pöördus. Igatahes tundub see olema väga meditatiivne protsess ning võib olla polegi see nii halb kui kiirel tööajal ajulained mõneks ajaks teisele tasandile  viia.

                Iga moslem peab vähemalt korra elus tegema  läbi palverännaku pühadesse linnadesse Mekasse ja Medinasse. See peab toimuma paastukuu Ramadani ajal ning tegevust ise kutsutakse Hajj. Aga see peab toimuma pärast seda kui kõik muud eeldused on täidetud. Juhul kui vanemad pole seal käinud, peavad lapsed enne võimaldama vanematel see läbi teha ning seejärel ise alles. Aga kui vanemad vajavad abi või toetust, siis tuleb eelkõige nende eest hoolitseda palverännaku asemel. Palverännaku pikkus on tavaliselt 40 päeva ning sisaldab mõlema püha linna Meka ja Medina külastamist. Kuna live TVst  on näha, et inimesi on ka väljaspool Ramadani Mekas palju palvetamas, siis seda tegevust kutsutakse Umra.

                Abiellumine on protsess, mis mulle siinse usu juures vast kõige vähem meeldib. Esiteks sa ei otsi ise pruuti, vaid seda teevad vanemad, teiseks ei või enne abielu pruudiga magada, kolmandaks pruuti ei pruugita enne tundagi kui abiellutakse. Samas on abielu islamis püha ning lahutusi vähe. Juhul kui mees peaks tahtma lahutada peab ta garanteerima naisele ja lastele toimetuleku ülejäänud eluks. Ehk siis nagu meilgi, lahutus on rikka mehe lõbu.

               Kohalikud kolleegid siin ikka rõhutavad, et kõik usud buddismist-kristluseni taotlevad sama eesmärki ning ei õhuta kurja, ainult et inimhinge nõrkus on see, mis neist reeglitest kõrvale kaldub ning moraalsed ja eetilised väärtused dekradeerib. Lääne ühiskonnas on lihtsalt ahvatlusi liiga palju ning seepärast ilmselt ka suurem liberaalsus usuküsimustes. Muidugi Pakistan pole ka miski etalon oma kommetelt, riik on korruptsiooni, varastamist täis,  kuid siin on see ilmselt seepärast, et igal pool on suur, suur vaesus.

              Koraani järgi ei tohtivat usku peale suruda ning see mida Taliban Pakistanis-Afganistaanis, Boko Haram Nigeerias ning mässulised Malis peale suruvad ei ole tegelikult islami järgi. Kohalikud tunnevad ise ka häbi Talibani-AlQuaeda ning nende loodud kuvandi pärast ning on ise samuti hirmul nende tekitatud rünnakute pärast.

              Kõik, mis on kahjulik sinu tervisele on islami järgi keelatud, sellest ka suitsetamise piiramine ja alkoholimüügi keeld. Kuid nagu kristluses peaks kogu elu käima 10 käsu järgi, kuid tihti neid käske täidetakse vaid pühakodades, nii ka islamis on inimlikud ihad ja pahed tihti reeglitest võitu saanud.  Alkoholi keeluga on aga nagu Gorbatšovi kuiva seadusega osati. Nimelt on ka siin tegu ikkagi inimestega, kel on omad mured rõõmud ning ilmselt osa on ilmselt ka pattu teinud ning alkoholi proovinud. Hotell ühe külje peal on koht nimega „Permit room“ ning sealt saavad teoorias vaid välismalased alkoholi passikoopia  alusel osta selleks, et seda toas tarbida.  Olles uudishimust läinud seda vaatama, et kontrollõlu osta (hinnaga 300 ruupiat), ei küsitud meilt mingit passikoopiat, mis aga hämmastas, oli kohalike pakistanlaste suur kogus selle „koha“ ümber.  Kõik olid seal alkoholi ostmas, olek oli kõigil selline nagu suurt pattu tehes ikka on, silmad olid maas ning ostuhetkel müüa poole ei vaadatud, visati vaid raha luugist sisse ning siis saadi tähelepandamatu kilekott, kuhu patualune oli diskreetselt sisse pandud. Kuna kõik, mis on defitsiit on kallis, nii ka selle kioski toodang oli vaid taskukohane vaid rikkamale detsiilile ühiskonnast. Kui küsisime autojuhilt,  kas ta on kunagi „paha“ proovinud, siis vastas ta, et ei ole, kunagi soomalsed olid talle pudeli viskit kinkinud, kuid see seisab avamatult tal kodus. Osati arvan, et  see on isegi hea, et siin islami usk oma reeglitega on, kui kõik need tugevalt habetunud alfaisased siin veel jooma hakaks, siis oleks küll vist siin üks lõputu kodusõda, sest relvi on palju ja kõigil.

 Selliset kirjeldus siis religioonist, järgmine osa tuleb Pakistani majandusest,  haridusest, ellujäämisest.