Pakistan- Assalam-o-Alekum* osa 1.

Pakistani sõit venis pika aega. Nagu ikka läheb sellistesse eksootilistesse kohtadesse minekuks vaja kohapealset küllakutset, ning kui lisada sellele veel kõikvõimalike kohalike ülemuste, saatkonna ja muude ninatarkade jokutamine, läkski kuu ära, nii ei saanud arugi. Lõpuks eelmine nädal siis paari päevase etteütlemisega anti lennupiletid, kohalik kontakt, hotelli aadress ning sooviti head teed.

Lend möödus marsruudil Stockholm-Doha-Islamabad. Doha on Katari pealinn, „Quatar Airwaysi“ hub lennujaam ning koht, kuhu kogu maailmast veetakse inimesed kokku, et siis sealt jälle omakorda edasi lennutada. Õhust oli Katar naftariigile omaselt laiav. Sädelevad pilvelõhkujad ja lõputud valgustatud maanteed andsid aimu kui palju raha siin liigub. Teatavasti võitis just Qatar esimese Araabia riigina jalgpalli MM turniiri korraldamise õiguse 2022. aastal. Kui FIFA ametnikud hakkasid kaebama, et mängida tuleb põrgukuumuses, siis riigi lahendus probleemile oli, et ehitame kinnised staadionid ning jahutame maha sisemuse.

Islamabadi lennukil olime ainsad europiidsed inimesed. Küllap lõputu terrorism ja üleüldine riiki sisenemise raskeks tegemine, on siit enamiku turiste eemale peletanud. Pakistan on ju naabriks sellistele riikidele kui Iraak ja Afganistaan. Samas olid kohalikud poliitikud eelmine aasta suurtest töövõitudest turisim alal teada andnud. Pakistanis oli eelmine aasta olnud 600 000 väliskülalist, kellest 400 000 olid välismaal elavad pakistaanlased, kes olid tulnud sugulasi vaatama, 120 000 äriviisaga külastajat ning vaid 80 000 tõelist turisti. Seega väikeses Eestis käib aastas rohkem turiste kui 180,4 miljoni elanikuga Pakistanis.

Tegu on karmikoelise traditsioonilise islami riigiga. Nüüd, kus nii mitmes islami riigis käidud (Azerbaidšaan, Malaisia, Türgi) on, siis võiks öelda esmamulje puhul, et ka kõige vastuolulisema islami riigiga. Kuigi suurem osa naisi pole silmini kinni kaetud, siis enamus naisi ja mehi käib siiski ringi traditsioonilises rõivastuses nagu oleme harjunud nägema välisuudistes, kui kuskil siinkandis jälle miskit plahvatab. Võrreldes Azerbaidšaaniga, kus islam oli samaväärne kui meil kristlus ning kus alkoholi võis osta iga nurga pealt ning seda väga odavalt, kus palvetamisse suhtuti, et võib kah, kus kohalikud naised kandsid ikkagi lääneliku riietust lisades sellele aksessuaarina salli kaela, siis siin on kõik 100% vastupidi. Lennukis oli harjumatu vaadata kui stuardess olles jõudnud meie juurde ning teenindanud eelnevalt umbes 10 rida, pidi alles siis viina- ja konjakipudelid avama. Kui eelnevalt üks kohalik lennukis soovis „topkat“ stuardessilt, siis viimane sellest keeldus, sest neil oli keelatud alkoholi islamiusulistele serveerida. Hotellis, kus elame, on üks kiosk, kust müüakse paberite järgi välismaalastele passikoopia alusel alohoolseid jooke ning teoorias on neid tarbida on neid seaduse järgi lubatud ainult oma toas, kuskil mujal alkoholi ei serveerita. Aga veidi sellest süsteemist veel kirjutan edaspidi.

Kuna ise meil siin liikuda ei lubata, siis lennujaamas oli meil vastas autojuht ja turvamees. Turvamehel oli pumppüss õlal. Hotelli jõudsime öösel kell 3. Hotell oli nagu ikka arengumaadele omaselt laiava stiili, kallite hindade ning kehva ehitus-ja viimistluskvaliteediga. Selleks, et hotelli siseneda otsiti auto kohaliku turvateenistuse poolt läbi: pommikoer nuusutas, detektoriga skanneeriti auto põhjad ning siis sai alles parklasse. Parklast hotelli saamiseks tuli kohver nagu lennujaamas röntgenist läbi lasta ning ise metallidetektorist läbi minna. Olles eelneva läbi teinud, pääses alles retseptsiooni. Ma pole nii palju turvamehi veel näinud hotelli turvamas. Tegelikult kui päevavalges vaadata, siis pole suurt vahet väljast vaadates, kas tegu on vangla või hotelliga. Aia kohal on samuti okastraat ning iga nurga peal on valvetornid koos relvastatud valvuritega ning ees ja hoovi peal liiguvad turvamehed automaadid õla peal. Niipalju Kalašnikove pole ma veel näinud kui siin hotelli ümber tänava peal liikumas näeb. Tõsi kõikidel, kes relva kannavad on ikkagi miski sõjaväe või turvafirma vorm seljas, seega loodetavasti on ka miski väljaõppe nende kasutamiseks saadud. Suvaliselt kalkaril nähtaval relva pole, küllap on see kuskil võtuvalmis juhuks kui vaja peaks minema. Kui küsisin meie autojuhi käest,kas on ka palju rünnakuid või plahvatusi viimasel ajal olnud, siis väitis ta, et on suht vaikne aeg. Omapäi ta meid liikuda siiski ei lubanud, liiga ebaturvaline. Kuigi siin regioonis oli sõda viimati 1971. aastal, siis ringi liikudes ning hooneid ja nende valvetorne, kuulipilduri putkasid liivakottidega igal pool nähes eeldaks, et sõda on siin alles eile lõppenud. Põhjuse selleks annab tõsiasi, et tegu on Pakistani pealinna Islamabadi regiooniga ning tegu on riigi jaoks seega strateegiliselt väga tähtsa piirkonnaga. Selleks, et Taliban, al-Quaeda või muude riikide salateenistused siin möllata ei saaks, ongi just see ala väga kõrge nähtava turvalisuse tasemega siin piirkonnas.

Tänavapilt on väga väga aasialik- kaootliline liiklus tuk-tukid, lõputud tänavakauplejad. Need inimesed, kes kohalikke hõlste ei kanna, kannavad nagu igal pool sellistes maades Armanit, Guccit ja muud säärast, mis meie tavainimese pigem naerma ajab. Mis on uudne minu jaoks, et tänavatel on palju vigaseid kerjuseid. Kellel olid jalad väädi kujulised, kellel puudusid üldse, kes käis lapsega süles ning kurtis oma saatust ning kõiki ühendas soov raha saada. Kohati muutusid kerjused tüütuks, nimelt käisid need, kes suutsid su järel kümneid meetreid, et proovile panna su kannatus. Foori taga või ummiikus seistes kerjasid, auto akna taga transvestiidid, näod meigi korra all, riides nagu naised, kuid hääl madalam kui Georg Otsa bariton.

Kohalik raha on euro suhtes kursiga 130 ruupiat ning see teeb igasugu arvutamise suhteliselt lihtsaks. Arvestades Nigeerias saadud ebameeldivat kogemust söögiga või õigemini öeldes nälgimise-dieediga, siis panin seekord kotti mõned konservid, et kui tõesti toit nii vastik või riknenud on, et siis oleks mida süüa. Õnneks osutusid need ettevaatusabinõud seekord kasututeks. Söök nii hotellis kui üle tee hotelli ühes restoranis on taskukohane ja maitsev. Isegi meie mõistes pole Kagu-Aasia moodi liiga vürtsine. Lihadest on tähtsal kohal kana ja lammas. Siga on islami usu järgi roojane loom ning seda siit ei leia. Veiseliha on lubatud, aga selles on palju kolesterooli ning ka seda pole siiani serveeritud. Kõik puuviljad, juurviljad on suht samad, mis meil. Praegu on väga palju saadaval apelsiine, õunu-mandariine, sest on just nende hooaeg. Ilm on väljas põhjamaa inimesele väga sobiv. Kuna Rawalpindi-Islamabad asuvad sisemaal merepinnast 900 meetri kõrgusel, siis ööd on niii 6-10 kraadi ja päeval päikese käes 20 kraadi. Paari nädala pärast pidi kuumemaks minema hakkama ning suvel pidi temeratuur kuni 40 kraadi siin olema. Loodame, et mõni päev saab varem õhtule, et natuke päikest näole saada.

Järgmises osas kirjutan veidi kokkupuutest kohalikega ning nende tõlgendusest kohaliku elu ja islami usu üle.

*)Tervitus kohalikus urdu keeles.

Näide islami arhitektuurist.