kolmapäev, märts 13, 2013

Pakistan osa 4.- Pildid ja videod

Siin siis mõned fotod, mis jäävad meenutama Pakistani. Riiki, mida läänemaailma inimestele on terrorismi tõttu hakatud kutsuma osaks kurjuse teljeks, kuid kus sellest hoolimata elavad väga lahked ja abivalmid inimesed. Nagu elus ikka tilk tõrva rikub terve meepoti nii ka siin Taliban ja Al-Quaeda on vaid kübe kogu rahvast, kuid sellest piisab et kogu riik kurjaks tembeldada. Kohalike jaoks on eelnimetatud organisatsioonid samuti kurjuse allikad ning pole nemad mitte vähem mures ja kartlikud nende poolt tekitatud õuduste pärast.



 Kohalike peamine liikumisvahend on tuk-tuk. Kuna metroosid ja lähironge on vähe, siis teinekord on need  vägagi ülerahvastatud.
 Suhkruvati müüja tänaval. Üldiselt on enamus mehi sellistes hõlstides. Lääneliku riietust on suhteliselt vähem.

Kõikvõimalikud sõiduvahendid on kaunistatud.
  

Näide kohalikust casual riietusstiilist.
 Mina siis kohaliku söögikoha DK ees, kus valmistati väga head lambasašlõkki.

 Sprite ja Coca-Cola on siinmail niiviisi kirjutatud. Üldiselt juuakse karastusjooke väga palju, sest alkohol on islamiusus keelatud.

Teeääres võis kohata nii koormaid vedavaid kaamleid, eesleid, hobuseid ehk siis kõike, kes rohkem jõuavad kanda kui inimloom.
 


Kohalikud noorikud Taxila muuseumit külastamas. Kui oleks lähemalt proovinud pilti teha, siis oleks nad kõik oma näod kindlasti 100% ära pööranud.

Riigi suurim mošee Faisal Mosque. Raha ehituseks andis Saudi Araabia ning mošee nimetati Saudi kuninga järgi Faisaliks. Mošeesse mahub mitusada tuhat palvetajat.

Kohalike jaoks olime eksootilise välimusega, mistõttu tuldi tihti juurde ning sooviti koos pilti teha.


Kohalike kolleegide-sõpradega grupipildil. Vasakult siis meie autojuht Mr. Zahid, mu kolleeg, Mr. Saadt, Mr. Mirtaquir, Mr. Fadt ja Mr. Wajahad.
Mina siin tuvisid laskmas Kalašnikoviga veidi aega hiljem



                        Pärast jõime teed ning ajasime palju palju juttu nagu siinmail kombeks on.



 Ahve oli palju, umbes samapalju kui Eestis õnneks enamus olid siin erinevalt Eestist loomariigi esindajad.




Turvamehed kandsid eranditult kõik miskit relva õla peal. Tavaliselt oli tegu pumppüssiga,


Antud turvamehe ülesanne oli meid turvata igal pool. Isegi kui vetsu sai minna, siis tuli järele!

Siin kohaliku tehase juhtkonnaga õhtust söömas kohalikus tipprestos Monal


Siin siis video, esimestest telekanalitest, tugevale islamimaale kohaselt on need usuga seotud





2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ehk oskad rääkida kohalikest? On nad lahked? Valelikud? Ohtlikud? Manipulaatorid? Kuna minul minek ikkagi üksi siis väike info tuleb kasuks,et mida silmas pidada.

vooster ütles ...

Ma olen 37s riigis käinud ning nii sooja vastuvõtu olen suht harva kohanud. Ehk Azerbaidšaanis oli ka miskit sarnast. Kuna turiste seal pole, siis tünga ei tehta ning turistipreemiat maksta ei tule. Igal pool on on oma tõrvad meepotis, nii kindlasti ka siin, kuid mina neid õnneks ei kohanud (küll olen üsna valusalt omal nahal neid tundnud Kagu-Aasias). Inglise keel on küll amtelik, kuid peamine suhtluskeel kohalikele on urdu. Ohtu tunda ei ole, sebimine, kerjused ja melu on nagu Aasias ikka. Eks oht on kindlasti, aga kui valgel ajal liikuda, siis risk loomulikult oluliselt väiksem. Kui sul veel küsimusi, anna teada!