Mauritius

Pärast ligi kuuajalist kodus olemist, olin eelmine nädal jälle ära. Seekord oli reisi sihtkohaks India ookeanis asuv väikesaar Mauritius.  Eelnevalt olin sellest kohast kuulnud vaid niipalju, et tegu on Aafrikaga ja rikkurite meelis puhkusesaarega ning sellest johtuvalt tegin ka omad eeldused. Varasematest reisikogemustest on meelde jäänud, et kui tegu on Aafrikaga, siis toitu võiks veidi kaasa võtta, sest koha peal on see, mis meile süüa sünnib kallis ning kui lisada siia juurde veel saare isoleeritus, siis see omakorda lisas jõudu argumendile. Teiseks arvasin, et tegu on linnriik-saarega nagu Singapur, ehk et aru pole saada, kus on maa ja kus on linn. Kolmandaks arvasin, et kuna saar on vaid rikkuritele, siis enamuse moodustuvad siin valged ning mustanahalised on vaid teenrid. Neljadaks eelduseks oli see, et kuna tegu on rikaste saarega, siis autopark on valdavalt Itaalia sportmudelitele ja Briti luksusautodele üles ehitatud. Kuid nagu koha peal selgus osutusid kõik mu eelarvamused valeks ning võiks  öelda, et positiivses suunas.

Tavaliselt ikka öeldakse meile pikemalt ette kui sõit tulemas on. Seekord oli aga etteütlemise aeg 24 tundi. Neljapäeva õhtul enne töölt minemist vaatasin igaks juhuks emaili ning nägin igavene ports lennupileteid tulnud postkasti. Neid avades nägin, et juba 24 tundi hiljem peaks ära lendama. Meenutab nagu viimase hetke pakkumist või miskit reisisaadet, kus aega on väga vähe, et otsust teha, aga ära ei hakka vist ütlema kui võimalus on troopilisse kliimasse minna kaamoselisest Eesti novembrist.

Saar ise on muust maailmast ikka väga isoleeritud- Aafrika idakaldale on suurusjärk 2000 km, Reunioni saarele 200 kilomeetrit ning läks tervelt 11 lennutundi Pariisist, et sinna kohale jõuda. Singapuri või Jaapanisse lend võtab sama aja, kuid kaartilt tunduvad need palju kaugemad olema!  Oma  2040 ruutkilomeetriga on saar võrreldav suuruselt meie Saaremaaga, kuid elanike arvult on ta suht sama Eestiga 1,3 mlj. inimest. Seega ühiku kohta asustustihedus on siin oluliselt suurem.

Saarele kohale jõudes võttis vastu niiske ja vihmane ilm. Jah just selleks nädalavahetuseks kui saabusime hakkas vihma sadama. Hiljem kuulsin, et talv pidigi läbi hakkama saama ning niiske ja kuum suvi saabuma. Imelik on lõunamaades kuulata talve definitsiooni põhjamaa inimesel, siin tähendas see seda, et päevane  keskmine langes 4 kraadi võrreldes „suvega“ ning öösel võis keskmaal langeda temperatuur isegi +8 kraadini äärmisel juhul! Oi kui jube:)). Kuigi jah pean mainima, et temperatuuri kõikumised saarel on märkimisväärsed (nii kui seda  nimeteda võiks) kui hotellis mis asus rannikust vaid 15 km kaugusel sisemaal näitas auto termomeeter 22 kraadi siis rannikule jõudes oli see tõusnud 26 kraadini, aga kuna kliima on mereline, siis kordagi sellist õhu otsa lõppemise või  liigse palavuse tunnet ei tekkinud. Saar ise nagu enamus analooge on vulkaanilise päritoluga ning seepärast on keskosa ka oluliselt kõrgemal kui rannik, millest tingitud ka suhteliselt suured samaaegsed temperatuuri erinevused lühikese maa peal.

  Lennujaamast autosse istuses tahtsin kõrvalistuja olla, aga sattusin kogemata juhi positsioonile. Tuli välja, et liiklus oli siin vasakpoolne. Kuna õnneks olin varem Austraalias sõitnud, siis väga palju kohanemisele aega ei läinud. Kuid eeldus, et  saarel tegu on linnsaarega sai  juba lennujaamast välja sõites ümber lükatud. Nimelt laiusid mõlemal pool teed  suhkrurooistandused ning nagu ka lennujaamas nii ka tee äärest ei näinud peale turistide ühtki kohalikku valget. Kõik meenutasid pigem hindusid, neegreid ja pilusilmseid aasialasi. Hiljem saare kohta lugedes tuli välja, miks just selline rass siin on.  Põhjus oli selles, et enne sisepõlemismootori leiutamist oli suhkruroo kasvatamine valdavalt käsitöö ning selleks, et seda teha, tõi valge mees erinvevatel aegadel nii Aafrikast, Indiast  ja ka mujalt Aasiast „odavat tööjõudu“ ning need, kes siin praegu elavad ongi enamuses kunagiste orjade järeltulijad. Sellest ka siis selline rahvaste segu. Tuli välja, et valget rassi on vaid alla 1% elanikkonnast ning need, kes sellesse seltskonda kuuluvad, on selle maailma rikkamas detsiili otsas.  Nagu üks kohalik mulle ütles omavad siin elamist inimesed, kellele kuuluvad majad Champs-Élysées Pariisis ning David Beckham ja temasugused staarid. Ega vist muidu Intercontinentali ja Hiltoni  luksushotelliketid siia on Spa Resorte ehitanud poleks. Tavalises tänavapildis Port Luises (pealinn) valgeid eriti ei näe. Kogu see koorekiht on koondunud rannikuäärsetesse kõrgete kiviaedadega piiratud kuurortitesst, kuhu sisse ei saa. Nagu eelnevalt kirjutasin, et valge mees on vähemuses, siis pole ka näha ka erinevalt Azerbaidžaanist uhkeid autosid, vaid ütleks, et keskmiselt on tegu ühe kõige ühtlasema autopargiga riigiga, kus viibinud olen. Väga palju pole romusid ning väga palju pole uusi autosid.  Saar ning isoleeritus muudab ilmselt vanade autode siia vedamist mõtetuks ning samuti vanade romude ära vedamise.

Kui kõrval oleval Reunioni saarel on ametlikus rahaks euro (ikkagi Prantsusmaa osa), olles kaugeim Eurotsooni liige Euroopast, siis Mauritiusel on rahaühikuks Mauritiuse rupia, ilmselt suure hindude osakaalu tõttu riigis. Raha on vabalt konverteeritav, ilma suurte sisse- väljaveopiiranguteta ning võrdne suurusjärgus 40 jeuroga. Selline täisarvuline konverteerimiskurss võimaldas  poes ja söögikohas teha kergeid peastarvutamise ülesandeid kauba väärtuse hindamiseks eurodes ning mis välja tuli, et toidupoes on toit küll veidi kallim kuid söögikohtades või restoranid söömine on suht samas hinnas, mis meilgi, seega minu esimene eeldus, mille antud loo alguses tegin osutus valeks.  Näiteks korralikus  mereäärses restoranis maksi õlu, ühe eel-ja ühe põhiroaga söömaaeg umbes  12 eurot. Ning mis seal salata nii hästi tehtud krevette ma pole elus saanud.

Saare ajalugu on kirju. Selle „avastasid“ portugaalased, valitsenud on hollandlased, prantslased ja britid. Kõige tugevama mõju on jätnud prantslased,  kohalikud räägivad omavahel creoli keelt, mis on sisuliselt mugandatud prantsuse keel.  Päris naljakas on ses osas vaadata kui pilusilm ja neeger  just seda keelt omavahel räägivad. Kuid riigi ametlik keel on inglise keel. Kogu koolitöö ja  ametlik asjaajamine toimub inglise keeles.Kogu tänavapilt on seda samuti. Kuid ühtki inglise raadiojaama autoraadiost ma ei leidnud. Seega  kogu saare rahvas on bilinguaalne ning kohtasin vaid üht ananassimüüjat, kes ei saanud minust aru, kui üritasin osta. Kuna Britid olid viimased vallutajad, siis riik on osa Commonwealthist  ning täieliku iseseisvuse saavutas alles hiljuti 1992. Aastal. Erinevalt teistest ülejäänud mandrist deklareerib riik end kui ainust demokraatiat Aafrikas.  Demokraatia on ka religioonis. Saarel või näha (ja kuulda) mošeesid,  ristiusu kirikuid ja erinevaid budistide Wate. Kohalikega rääkides keegi ei maininud, et erinevate uskude tõttu oleks vastuolusid või konflikte.

Kui mujal Aasias või Aafrikas ringi liikudes on päeval  kõik kinni ning liikumine ning elu hakkab kihama siis kui päikesevalgus  kaob, siis siin on täpselt vastupidi. Kogu elu jääb seisma tööpäeva lõpuga. Tänavaäridel on luugid ees ning inimesed on tänavatest tühjad. Ei oska öelda, kas selle taga on ka lääne mõjud, aga kuidagi kummaline oli, sest pole sellega harjunud. Kaubakeskuste levik on siin alles hiljutine nähtus. Kõik, mis silma hakkasid olid uued ning  suht inimtühjad.

Saigi otsa mõtted  ja avastused mis saarel tekkisid. Järgmises osas tulevad pildid, mis tehtud sai eks siis näeb kas see aasta veel kuskile sõitu on või ei ole.