Mauritius-Fotod

Mõned fotod siis Mauritiuse reisilt!

Eesti poisid Charles de Gaulle lennujaamas lennujulgustust võtmas, pärast edukat orienteerumist, et oma  lennuk üles leida. Jah CDG on üks paras müsteerium nagu Prantsuse autogi, ei miskit ordnungit nagu sakslased ütleksid.

 Mauritiuse "põhitoodang" on suhkruroog turistide kõrval.

Turistid tulevad  siia selleks, et nautida ilusat ilma, liivast randa ning kenasid vaateid.
Enamus turistid on kesk-ja vanemaaealised, noortel pole sellisesse kohta tulekuks raha ja aega.

 

Kohalikud on kliimaga kohastunud ning teevad tööd ranna ääres täpselt nii palju kui  vaja.

 

Vaade ühest ilusast rannast, selliseid fotosid armastavad turismifirmad panna oma kodulehtedele ja  reklaamvoldikutesse. Siin pildi peal on vaade hoopis parem kui reaalsuses, kuigi jah eks ka reaalsuses ei nurise, sest samal ajal oli kodus  vais paar kraadi sooja koos "meeldiva"  vihmasajuga.

Maailma maalilisem golfiväljak- otse ookeani kaldal ning milline hunnitu vaade.

Mangroovid kasvamas rannikul.

Kõige parem söök on saadaval ikka tänaval. Kuigi kliima eeldaks vürtse, siis siin enamus söögid väga head ning ka kõhule täiesti seeditavad.

Port Luis'i pealinna peamine tänav koos kena palmialleega

 

Samas paar sada meetrit eemal on tänavatel palju prügi nagu igas suvalises Aasia-Aafrika maas.

Inimesed on enamjaolt ikka hindude järeltulijad nagu pildil olevad tänavamüüjad.

Kohalikud puuviljad on väga mahlased, odavad ja maitsvad. Kui neid piisavalt süüa, siis muud toitu ei tahagi.

Aga mu toidu portsud on siin väga suured, seega pole imestada, et inimesed erinevalt teistest Aafrika maadest on suht paksud siin.

Onu Joe, kohalik, kes rannal austreid müüs. Nimelt käis ta ise sukeldumas ning  müüs siis seejärel turistidele. Peamine argument, millega armastavad kaupmehed nii Kagu-Aasias, kui siin oma nodi meestele müüa on, et parandab potentsi. Kagu-Aasias olid selleks ussinapsud, siin siis austrid. Minule need igatahes ei maitsenud, jälgid olid.

Pildil on Ayas, kes on musklemi noormees, kuid välja näeb kui hindu.Iga päev palvetas ta 5 korda . Ühel jõudehetkel seletas ta mulle ka veidi islami olemust, olles sellest väga vaimustunud.

Kohalikud on hästi töökad, kuid tundub et iseseisvast mõtlemisest jääb puudu. Loe kokku mitu abilist meile appi anti. Tavaliselt me teeeme sama tööd kahekesi!

See oli siis selle aasta viimane postitus. 135 päeva olin kodust see aasta ära, üksjagu, kuid mitte nii palju kui eelmise aasta 207. Jaanuaris-Veebruaris peaks veel mõned postitused tulema ning siis ehk hakkab siis see blogi oma otsi kokku tõmbama. Algselt aastasest reisiprojektist saab veebruari algul 5 ning kuigi on huvitav olnud, ei paku see enam nii palju pinget kui kunagi värisevate jalgadega Austraalia lennuki peale astumine. Kõik me ümber on muutumises ning iga lõpp on millegi uue algus.  Kõigile jälgijatele aga rahulikku jõuluaega ning kõike paremat uueks aastaks.