Nigeeria-Kojusõit.

Olen nüüd kodus tagasi. Hea on olla ühiskonnas, kus saad vabalt ringi liikuda, poest osta mida tahad, kellaaegadest enam-vähem kinni peetakse, voolukatkestusi pole, internet töötab, igat sääske ei pea passima kui potensiaalsed malaariakandjat ning ei pea tundma nagu oleks tulnukas teiselt planeedilt. Nigeeria viimased 4 päeva möödusid 14 tunniste tööpäevade all ning seega aega peale magamise eriti millelegi ei jäänud. Kirjutan nüüd veel sellest, mis üllatusi see riik veel viimastel päevadel pakkus ning kuidas siinsed ametnikud asju ajavad.

Hommikusöögi aeg Joraya hotellis on 6.00 kuni 10.00.  Aga elu on näidanud, et see on vaid paberil nii. Esimesel õhtul töölt tulles palun adminni, et hommikusööl oleks valmis 6.15 ja seda TÄPSELT, sest meil pole aega oodata teised pool tundi kui nad seda valmistavad. Aga mis juhtus hommikul sööma minnes. 6.15 olid resto tuled alles kustus, äkki keegi võpatas mu ees nagu tahaks mind ehmatada, tuli välja, et ettekandja magas  alles, kokka polnud ning söögist polnud haisugi.  Lõpptulemus oli nagu alati, et pool tundi ootamist oma ühte muna ja kahte viineri (rikkalik bufee-tüüpi hommikusöök) pärast ning kogu hommikusöögile kulus 45 minutit. Töökaaslasega ikka oleme siin naernud selle üle, et kes on öelnud, et toit peab maitsema, toit peab hoopis toitma, kuidas muidu seletada igasuguste robusite ja muu jälkuse söömist. Vaid energia, see on siinmail prioriteet. Kui siin neegrit sõimata, et ta sõna ei pea, siis see vaatab otsa sulle nagu loll lammas. Ilma igasuguse emotsioonita või süütundeta.  Vähemalt üks päev hakkas ka üks kohalik must hommikusöögi lauas protesteerima, et toit ei kõlba,  hea ja lohutav oli kuulda, et mitte ainult  valge mees ei protesteeri. Aga küllap tegu oli miski suurema võlliga sest kui hiljem  rõdul istusin, siis nägin, et seda meest saatis turvamees ning kui ta autosse istus, siis tehti tal uks lahti ja visati kulpi.

Lõpetasime töö laupäeval kell 10. Kiire dušš, check-out ning lennukile Lagose poole oli plaan. See nägi vaid mõttes hea välja, sama hea kui siinne hommikusöök paberil. Kui hotelliarvet tellisime, siis see võttis jälle pool tundi aega. Nimelt neeger ei suutnud arvet kokku lüüa, ma arvutain ligikaugdse summa peas enne läbi,  ent kui seda  arvet nägin, millele alla pidin kirjutama, siis see oli 100 000 nairat (500 eurot) suurem kui ma plaanisin. Hakkasin juba siin nii tavaliseks saanud häält tegema, kuid kuna arve pidime vaid allkirjastama ning olime plaaneeritud graafikust maas, siis lihtsalt võtsin koopiad arvetest ning  lubasin, et firma neile ei maksa, sest see summa pole see, mis hinnakirjas. Kirjutasin customer feedback formile, et kuigi  te olete kõik väga sõbralikud siin hotellis ning naeratate ja küsite kuidas läheb kogu aeg, siis teie ametialased oskused on kõigil väga nõrgad.

Calabri lennujaam oli nagu arvata võite- erinev. Must, kole ning haises. Kõik kotid kaaluti ning mu koti kaal oli 20 kg. Economy classi max. kaal oligi siin 20 kg. Pärast  Lagose rahvusvahelises terminalis oli mu koti kaal 16,8 kg. Kotti vahepeal ei avanud. Kas kaal oli niimoodi timmitud, et miski ametnik saaks palgalisa altkäemaksu nime all teenida või mitte, aga nihkes oli see kaal kõvasti. Tavaliselt pannakse pagasile see ribakood, kus on peal, kust kuhu. Calabari lennujaamas oli selleks ajaks, kui  me sinna jõudsime printerist oli tint otsa saanud ning ilusti paberile kirjutati peale pastakaga 14c LAG (koht+ suund) ning minu baggage tagile kirjutati sama. Õnneks Lagoses sain pagasi ilusasti kätte, seega jama sellisest aafrikapärasest lähenemisest ei tulnud. Ma kujutan ette, milline probleem oleks tulnud kui Seesam kindlustuse ametnikele oleks pidanud seletama, et Aafrika siselennul pandi pagasist asjad tuuri ning  oleks andnud neile siis selle käsitsi kirjutatud baggage tagi. Teatavasti viimane kord Lõuna Ameerikast tulles  see juhtus  ning juba siis nõudis kindlustus miskeid imeasju, et mitte su kahju kompenseerida. Nimelt on nende leping nii koostatud, et põhimõtteliselt saavad nad su igal juhul pikalt saata. Aga see lihtsalt vahemärkuseks.

Lend pidi väljma 12.40. 12.30 lennukit veel ees polnud. 13.40  veel lennukit ees polnud. 14.40 lennukit veel ees polnud. Miskit infot ei antud. Ootasime ja ootasime. 15.00 lennuk saabus ning saime minema lõpuks. Kui reedel lennu aja teada saime, siis mõtlesime, et on ikka küll , et miks need nii varajase lennu võtsid kui  lend Euroopasse on alles kell 23.00 ning  lennuaeg Lagosesse vaid 1 tund. Mida me küll selle ajaga seal peale hakame. Kuid nagu näha kohalikud oskasid ette näda, mismoodi siin nees asjad siinmail kulgevad. Lagose domestic terminalist sain oma kohvri kätte kell 5 ning kuigi rahvusvaheline terminal on vaid 6 km kaugusel, siis sinna saamine võttis 1,5 tundi.  Nimel oli selline ummik teepeal, et jala oleks kiiremini liikunud, kui seda võinud oleks.  Nimelt meid eskortis siin jälle 2 turvat mõlemal igaks juhuks Kalašnikov kaasas.

Rahvusvaheline lennujaam oli kõige rahvastevahelisem punkt siin riigis.  Kott ja ennast soriti läbi enne check-ini juba. Veel  tuli täita lahkumise kaart, kuhu koduseks aadressiks sai Nigeeria kirjade vältimiseks kirjutatud 7 Sea street,  Lauda , Estonia. Kui kotti röntgenist läbi lasti, siis jäid mõlemad  konveierid äkki seisma samal ajal kui mu kott sees oli. Tekkis paanika ning selleks, et selles mitte pikalt olla, pistis minu ees olev härra käe sinna musta kummi taha kuid haaras minu koti kogemata. Loomulikult võtsin oma koti talt ära ja tulin tulema.  Kogemeta oli mul seal ka 0,7 liitrine pudel veega. Esimene rahvusvaheline lennujaam, kus sellega läbi pääseb. Kolleeg rääkis veel teise loo, et tema ees oli miski mehe kotist leitud  piraat CDsid. Aga  100 nairat (50 senti) oli piisav olnud, et  ametik rõõmsaks teha ning plaadid endale jätta. Tundub, et BokoHaramil (õõvastav link) peaks siin väga lihtne miski pomm panna, et rahvuvahelisse pilti saada. Õnneks otsiti enne Luftwaffe lendu veel kott ja ennast läbi, see vähemalt sisendas turvatunnet, et miski Osama sisse ei pääse. Küllap on Lufthansa aru saanud kohalike  ametnike „professionaalsusest“ ning tellinud eraldi firma, mis kontrollib check-ini- ja  käsipagasit enne lennukisse sisenemist.

Aga miskit tööd on ikkagi suutnud kohalikud mu koti kallal teha, hoolimata TSA turvalukust juba teist korda  järjest (esimene kord  oli Lõuna Ameerikast tulles) sees käidud ning kuna seekord tõesti seal peale vanade riiete miksit võtta polnud, oli siiski  mulle nii vajalik töövahend kui pealamp jälle suudetud tuuri panna. Kuna aga omavastutus kindlustusel on oluliselt suurem kui see lamp, siis seekord kindlustuse uksi kulutama ei pea, kuid ikkagi ei suutnud ma ka kõigist hoolimata kahjudeta selles riigis ära käia.

Kahetised tunded on Nigeeria kohta. Võrdleksin seda mõne oma koolivennaga. Kui  keskoolis olin, siis seal oli paar poissi, kellele ma vaatasin alt üles, sest nad tundusid igas asjas andekad võrreldes minu kui nn. keskpärasega. Aga nüüd olen kuulnud, et üks on ehitaja ning teine teeb juhutöid ning joob palju. Nii on ka Nigeeriaga, riigil on suurepärane loodus, viljakas muld, oma nafta, piisavalt sademeid. Kuid mida, siin pole on rikkas ühiskond.

Kui passikontrollis olin, siis härra minu vastas küsis, millal sa Nigeeriasse tagasi tuled, vastasin diplomaatiliset, et mul on single entry, kuigi sisemas mõtlesin, et sellist kihke adrenaliini tunda küll mul pole, et vabatahtlikult tagasi tulla.´Viimases osas lisan veel mõningad pildid reisist. Jutu osaga selleks korraks kõik.