Calabari linnaekskursioon

Eile küsisime hotelli turva käest, et telligu meile miski auto, mis veaks meid mööda Calabari ringi ja näitaks veidi seda, mis siin vaadata on. Esimesed kaks autot, mis kinni sai pidada, nägid igavesed rondid välja ning ei tahtnud neisse istuda. Kolmas auto oli Audi 80 ning pärast mõningast tingimist oli juht nõus meid ringi vedama 3000 naira (15 eurot) eest 4 tundi.  

Esimese kohana käisime ahvide varjupaigas. Nimelt üks jänki Peter Oregonist oli sinna rajanud koha, kuhu tuuakse kõik tänavalt või kohalike käest avastatud ahvid (nende omamine koduloomana seadusega keelatud) ning pärast mõningast poputamist viiakse need kõik tagasi loodusesse. Mees oli asjaga hinge juures, olles jätnud maha mugavustsooni superriigis 25 aastat tagasi ning valge mehena asunud oma rida ajama välispressi poolt väga maha trambitud riigis nimega Nigeeria.

Tema käest saime veelgi kinnitust, et Cross River State Kameruni ääres on kõige sõbralikum koht siin riigis ning  „juhul kui keegi otsustab, teid röövida päeva ajal, oleksite te esimesed!“ väitis ta. Küll aga öö suhtes ta nii kindel polnud.

Nagu ma ise näen nii kinnitas ka tema, et sellel riigil on suur potensiaal kui seda õieti saaks voolida, nii palju kui siin ringi liikuda, on igal pool miskit, mida annaks paremini teha või uueks teha. Kuid igal pool lokkav korrpotsioon tegi ka Peteri rikaste jänkide annetustel rajaneva ettevõtmise raskeks. Hirmuga rääkis ta veel, et sellest, mis saab siis, kui Nigeeria elujärg paranema hakkab ning keskklass tekib. Nimelt kasvab siine rahvaarv väga kiiresti ning kui elujärg kasvab sama kiirusega kui seni ( 2005 aastast SKP per capita kasv lahekordne Wiki järgi), siis varsti kõik hakkavad tahtma paremat elamist, uuemat autot ning kõik see paneb väga suure koormuse keskkonnale, mis niigi üha enam kannatab üha suureneva inimhulga all. Väidetavalt pidi Cross River ainuke osariik olema, kus on veel tõelist liigirikast vihmametsa säilinud. Ülejäänud teel Port Harbourist Lagoseni pidi kõik mets maha olema raiutud. Kuna kohalikud miskit uuesti istutamist ei tunnista, siis ta uus võitlussuund  pidi olema lisaks ahvide päästmisele ka metsa istutamise heaks lobby tegemine.

 Simpansid olid igatahes päris vahvad kui nad teineteiselt kirpe peast otsisid. Soovisime härrale edu tema ettevõtmistes selles vastandlikus riigis, panime korjanduskasti oma tagasihoidliku ugrimugri toetuse ning sõitsime edasi.

Järnevalt käisime turul, see on nagu lõunamaades ikka kärarikas ning ülerahvastatud. Traditsioonilisi poode ju siin eriti pole. Kohalikud ostavad kõik omale vajaliku putkadest-uberikest. Kuna töötlev tööstus on siin riigis vähene, siis enamus valmistoitu on imporditud ning on umbes 2 korda kallim kui Eestis. Eks kohalike jaoks on see särvates pakendites kauba ostmine ikka rohkem nn. „pidupäeva“ teema.  Mõned hinnanäited „Pringlesi“ krõpsud suur pakk on 600 nairat ( 3 eurot), lays väike minipakk 200 nairat, Nutella poolekilone purk 800 nairat, Poola küpsistepakk paarsada grammi 500 nairat (2,5 eurot). Meie autojuht Albert kinnitas, et tünga meile ei tehta ning sellised need hinnad siin ongi. Seega siin tingida pole vaja, oleme ju kahekese ainsad valged inimesed, keda peale Peteri oleme siin näinud. Küllap seepärast pole ka kaupmehed  rikutud  liigkasuvõtmisega valgetelt. Küllap kui  rohkem turiste liiguks, oleks hinnad veelgi kõrgemaid kui seninähtud.

Pärast turgu läksime kohaliku  Calabari (siia link)ülikooli campusesse. On ikka jurakas, TTÜ linnak oleks vaid pisike osa sellest. Käsisime ka ühes sees. Õppehooned on hästi välisele avatud kivihooned ning ilmselt tänu oskuslikule projekteerimisele oluliselt jahedamad kui välistemperatuur. See, mida nägime jättis vägagi viisaka mulje, kuigi euroremont just silma ei hakka, siis sellegipoolest oli  kõik puhas ning miskit graffitit ja anarhiat ei näinud. Ühelgi tudengil ei paistnud küll olevat lapakat, kuid klassikalise füüsika seadusi saab edukalt õppida ka ilma. Meie autojuht õppis samas ülikoolis matemaatikat ning õppemaks oli meie mõistes rahas umbes 250 eurot semestris. Ilmselt  sama raha eest mujalt arenenud  inglisekeelsest riigist (USA, UK) küll kõrgharidust ei saa.

Pärast seda käisime orjakaubanus muuseumis. 1 eurone muusemipilet sisaldas ka giidi teenust. Giid rääkis küll nagu makilindilt nii, et aru me miskit ei saanud, kuid huvitav oli siiski- nii palju kui seda sellise koleda teema kohta saab olla. Calabar oli aastatel 1600-1800 Nigeeria  orjakaubanduse keskus ning siinse jõe äärest korjati orjad  üles ning viidi uude maailma. Minu jaoks oli ülllatav, et samaväärselt valgetega kauplesid ka orjadega kohalikud „bossud“ ning ühe orja hind oli meie mõistes naeruväärne  kas siis 10 vastrõngast, ilus käevõru või muu selline. See hind millega ta muidugi uues maailmas „ müügile“ tuli, juttu polnud.

Järgnevalt läksime kohalikku suurde businesse resorti nimega Tinapa. Tegu on nn. public-private- partnershipi finantseerimisel toimuva ettevõtmisega ning inimestel oli isegi võimalik võlakirju osta, et seda ehitist finantseerida. Kui Hiina puhul on räägitud, et SKP kasvu hoidmiseks on ehitatud nn. kummituslinnu, mis on inimtühjad, siis  antud kompleksi puhul polnud küll tegu linnaga, kuid see, mis nägin, jättis küll raha tuulde loopimise maitse. Suur maa-ala, mis oli linnast paarkümmend kilti väljas oli korda tehtud, suured kaubanduspinnad rajatud, kuid keda seal polnud, olid muidu igal pool siin riigis nii külluses olevad inimesed. Prisma suurune pood oli nii hõredalt kaubaga täidetud ning me olime praktiliselt ainsad külastajad seal laupäeval kell 14.00. Naersime, et küllap keegi sai selle rajamisega väga rikkaks ning tavainimene, kes oma säästude eest sellise uhke ehitise bonde oli ostnud,  sai vastu pükse  nagu mina kunagi Tallinki IPOga. Käisime veel keskuse juures olevas veepargis (mitme tehisjõe ning 2 suure basseini ja liumägega), kuid ka seal oli võib olla  maksimum 20 inimest kokku.  Ruumi oli kõigil laialt!

Lasime pärast sellist positiivset elamust, mis me sellelt tuurilt saime Albertil meid tagasi hotelli viia ning nagu jänki Peter ütles:“Päeva ajal pead sa ise loll siin olema ja torkima, et keegi sulle kallale tungiks.. Eks Boko Haram põhjas  ning  petuskeemid mida üldistatakse Nigeeria Scami nime all on selle riigi mainele halvasti müjunud, ning see, et üks osa 3 Suurbritannia suuruses riigis mässab, ei tähenda, et kogu riik on ohtlik. Valvas peab ka kodus öösel ringi liikudes olema.

P.S Audi millega meid sõidutati oli aastast 89 ning oli omanikule maksma läinud 650 000 nairat (3200 eurot) pool aastat tagasi ning oli vähem lömmis kui autod siin tavaliselt.  Eesti vist oleks selle väärtus mitmeid kordi odavam.

P.S 2 Kuna kütus on doteeritud, bensiin  60 euro senti liiter, siis see võimaldas ilmselt nii odavalt meid mitmeid tunde ringi kärutada.