Itaalia vol.1 Üldist

2012. aasta esimesel reisil olen saapamaal Italiaas. Koht, kus asun, asub saapa kontsa peal ning kannab nime Monopoli. Õnneks olin valmistunud siia tulekuks hästi ette, sest teadsin Austraalia kogemuse pealt hästi ette, mida tähendab lõunamaa talv. Jah see tähendab soojemat ilma kui põhjamaa talv, kuid see ei tähenda soojemaid ruume ning õdusat olemist. Kivimajad, kivipõrandad, kõrged laed ning niiskus on kõik eeldused külmetamiseks. Väidetavalt pidi siit 500 km. põhjas Rooma linnas isegi lumi maas olema.
Kohale jõudsin siia ilmselgelt liiga vara, 3 kuud hiljem oleks hoopis mõnusam siin, istuks basseini ääres sumedas õhtus ning trimpaks Martinit. Aga Lõuna-Itaalia meenutab mulle eelmise aasta samaaegset reisi Türgisse Izmiri- sama laiuskraad, sama aeg, ilm on sama külm, inimesed on sarnased, mustade juuste ja silmadega, mehed on juuksed želeed täis silunud, tuka üles tõstnud ning naised konksus ninadega. Loodus on kuiv ning ainsad puud on enne meie aega istutatud oliivid. Kui muidu võiks arvata, et ikkagi ühtne Euroopa liit, siis siin on küll tunne nagu oleks tagasi Aasias otsaga, niivõrd erinevad näeme me põhjamaa pojad siin välja nii välimuselt kui riietuselt. Kohalikud kannavad valdavalt mustades toonides riideid ning üks kohustuslik aksessuaar on päikeseprillid, mida suurema klaasiga seda parem. Isegi vanad mehed naistest rääkimata armastavad ka siinses talves kui taevas pilves ning põhjust nagu poleks, päikseprille kanda. Ju siis mood on ikka nii tähtis, et ilma ei saa.
Kui muidu mu arvamus on olnud, et Lõuna-Itaalia on üks räpane paik, siis vähemalt Monopoli puhul see paika ei pea. Linn on ehtne kuurort, tänavad puhtad, majadel rõdud suuremad kui maha ise ning hooned kasti kujulised.
Seda liini esindab ka masseria (kohalikus keeles miskit mõisa laadset) Santa Teresa, kus me elame. Kodulehejärgi on tegu lausa 18.sajandist ehitisega. Igatahes toad on kõik kivist ning sooja annab soojuspump nii, et sellist ahjusooja, mida nii vanast ehitisest ootaks, siit ei saa. Aga koht ise on viisakas, linnast väljas, kena vaatega merele ning ilusa interjööriga.
Kuna oleme ainsad külalised siin (ikkagi talv) siis kõik teavad meid nimepidi ning muidu on ka selline kodune ja hubane tunne.




Erinevalt Jaapanist, kus rongi järgi võis kella õigeks panna, on siin ajaga veidi teine suhe. Kui hotelli lobbys on kirjutatud, et hommikusöök on 7.00-10.00, siis esimene päev kell 7 polnud söögisaalis ei sööki ei teenindajat. 7.30 jõudis kokk tööle ning 8.00 sai sööma hakata. Harjumatu on, et kogu aeg kui sööd on sul teenindaja vaateulatuses. Kuidagi ebamugav on kui keegi kogu aeg jälgib iga su suuliigutust, kuidas sa sööd ja kui palju. Aga ju see siis on siis siinmail standard. Paljudes poodides on au sees Siesta, ehk siis lõuna ajal on uksed kinni ning unusta ära, et süüa tahad osta või poodi minna.
Paljuräägitud eurokriis tänaval otse silma ei hakka. Seda, et kerjused ringi liiguksid pole, poes on inimestel kaupa kärud täi, automarkidest võib ka kohata üllatavalt palju liikumas Mercedese ja Audi firmamärke kandvaid sõidukeid ning paljud neist on kupeed, ehk siis edeva klassi masinad. Selleks, et aru saada, et kriis on peab siin ilmselt siin pikemalt elama. Sõber David väidab, et tööd on siin väga raske leida isegi kohalikel, seepärast ka neegreid, keda algselt eeldasin, et siin palju on, sest Aafrika on ju kiviga visata, väga ei kohta, sest tundub, et neeger peab siin tööd tegema erinevalt Soomest, kus KELA hoolitseb selle eest, et banaan suhu kukuks.
Kohalikud siin inglise keelt ei räägi eriti. Paar erandit on siiani olnud. Üks neist on tööriistapood. Seal müüja küsis meilt inglise keeles, kas me töötame tsirkuses. Põhjuse selleks andis meie klouni moodi riietus, mida meie peame ametiriietusena kandma. Uskumatu, et nii suur firma ei suuda töölistele, kes peavad firma hea nime eest seisma kliendi juures, korralikku tööriiet osta. Kui ma seda esimest korda nägin meenusid mulle Ameerika filmid, kus samasugust riietust vangid kandsid. Aga müüja küsis seda seepärast, et linnas on tuuritamas tsirkus ning tõenäoliselt ainsad välismaalased peale meie on siin linnas tsirkuseartistid. Üllatusena, kui olin talle maininud, et olen Eestist, ütles ta mulle „Tere hommikust, tere õhtust!“, mille peale mul suu lahti jäi. Tuli välja, et ta oli miski tantsija olnud Sharm El Sheikis ning tema tantsutrupis oli samuti keegi Eesti tüdruk tantsinud. Enda sõnul on ta nüüd „falling star“ ning seepärast peab elatist tööriista poest teenima.
Kui tööriided (neid, mida ka klouni riieteks siinmail peetakse) pesumajja viisime, küsis ka seal teenindaja, kas me töötame tsirkuses, kuna ka talle tundusid meie riided sellised naljakad olevat, kui mainisime, et parandame generaatoreid kohalikus elektrijaamas, ei osanud ta sellest miskit arvata.
Aga põhjus miks ma üldse siit kirjutan on, et jälle on avastatud miskid mittevastavused seekord diiselgeneraatorites ning minu ja paarimehe ülesanne on need kõrvaldada. Tingimused on suht samad kui tuulegeneraatoris, kitsas pime ning must, lisaks kõrvulukustav müra nii ilma kõrvaklappideta tuleks juba paari tunni pärast suult lugemist õppima hakata. Ainus eelis on, et töö asub maapinnal ning vetsuminekut ei pea planeerima. Aitab küll praeguseks. Järgmine kord kirjutan palju miski maksab, et saaks aimu, kas Lõuna-Euroopas on odavam elada kui miinuskraadidest pakatavas põhjas või siis mõnest muust paigast, kus oleme siiani käinud.