Itaalia vol.2 Üldist 2

Kui Jaapani hommikusöök on riis, soojaoad, suitsukala, misosupp, ning lääne osana viinerid ning riivitud kapsas salatiks, siis siinsed hommikusöögid on erinevad. Vinnutatud liha, juust ja sai on ainsad soolased toiduained. Lisaks on jogurt ning mitmeid eri liike keekse, kooke, muhvineid, crossainte ning ülimagusaid maisihelbeid. Ehk siis kokkuvõtteks ei miskit salatit, väga vähe soolast ning palju magusat. Ilmselt põhjus on see, et õhtusööki süüakse siinmail väga hilja ning hommikul on veel jäägid seedimata ning saiake ning tass ülikanget kohvi on ainsad, mis sisse lähevad. Kui eelmine nädal Masserias oli vähemalt lihal ja juustul valik, siis praegu oleme uues hotellis Soglow ning siinne soolase valik on minimaalne. Tegu on sellise tagasihoidliku disainmööblit täis 4 tärni hotelliga, kus toa suurus 50 m2. Reisbüroo ikka oskab tagasihoidliku majutust otsida.

Eelmine nädal käisime Alberobellos, et näha ära UNESCO pärandis olevad kuulsad Trullid. Trullid on kividest ehitatud ringikujulised koonilise katusega hütid. Imepäraseks teeb need see, et nende ehitamisel pole kasutatud mörti. Osade legendide järgi olevat need rajatud sellisena, et vältida kõrgeid kinnisvaramakse, mis sajandeid tagasi siin olevat olnud. Kui makse oli vaja maksma hakata, viidati sellele hütile kui kivihunnikule. Aga igatahes jälle üks omapärane näide, sellest kui on seadus või maks, siis on võimalik sellest mööda nihverdada ning seda tehti juba sadu aastaid tagasi.

Siin Itaalias võib veel lisaks lõputu ajalooga hoonetele kohata ka tehnika ajalugu. Kui meil võib aeg ajalt veel näha liikumas vanu Moskvitcheid ja sapakaid ning enamasti on nende roolis vanemad härrasmehed, kes seda autot kunagi välja ei vaheta, sest garaaž on kallil Vene ajal muretsetud varuosi täis. Siis ka siin on võimalik veel näha teedel liikumas, meilgi omal aja nii legendaarseid autosid nagu Fiat 127, Fiat Uno, Tempra. Siin näeb vanu härrasmehi, kes kunagi auto ei vaheta sõitmas selliste autodega.

EI tegu pole Sapakaga, vaid Fiatiga. Kuna siinne kliima raua oksüdeerumist ei põhjusta, siis ka vanad autod, mis meil oleks 10 korda juba läbi roostetanud, kestavad, siin hästi. Veel üks imeriist on auto ja mootoratta hübriid, mida ka siin liikumas aegajalt näeb.
Imelik on see, et võrreldes Jaapaniga, elab siin väga palju inimesi kortermajades. Jaapanis, kus 80% maast oli mitteelatav mägede tõttu, elas enamus inimesi eramajades. Muidugi need olid nii pakitud üksteise kõrvale kui veel võib, kuid siin Lõuna-Itaalias, kus arvatavasti elatavat maad inimese kohta enam on, on enamus inimesed kortermajades. Enamasti eramajad on kastikujulised villad, suurte aedadega.
Eile käisime väljas. Oleks nagu eeldanud, et siin elu käib reede õhtul kiiremini, kuid ma ei tea, kas põhjus oli tõesti majanduskriis või külm ilm, aga see 60 000. Inimesega linn oli väga tühi reede õhtul. Kõige suurem tunglemine oli pizeeriate juures, kus inimesed omale õhtusööki kaasa ostsid. Kui pool kümme suvalisse baari sisse astusime, siis oli see täiesti tühi. Alles kell 10 tulid peale meie inimesed sinna. Suurt laiamist näha polnud, võeti mõned kokad, või vesi, kuid see oli ka kõik. Sellist padujoomist nagu Eestis näeb, ei kohanud. Kell 1 pandi baar kinni, nii et kõva pummelungi ei saanud tekkidagi ning hommikul oli ka hea olla!
Üldiselt siin inglise keelt räägitakse vähe, kuid kuna tundub, et see keel on suhteliselt kergemini omandatav kui jaapani keel (ülla ülla), siis poes summad ja miskid elementaarväljenditest saab ilusti aru .
Õnneks kohtasime väljas mitmeid inimesi, kes rääkisid keskmisest itaalasest oluliselt paremini meie töökeelt, seega sai rohkem aimu, kuidas siin elu on ning mida inimesed arvavad. Kui eelmises postituses kirjutasin, et majandussurutis silma ei hakka, autod ja majad on uhked ning autosid on palju, siis nende toon oli küll morn. Peamiseks põhjuseks on, et tööpuudus on suur ning väljavaated puuduvad. Võib olla oli ka see kombineeritud kohaliku talvega põhjuseks, et inimsed nii tagasihoidlikud ja vaiksed baaris olid. Aga igatahes paljud noored lähevad üles põhja Milano kanti (nagu ka Eestis üle lahe põhjapoole), kus tööd on rohkem ja elu parem.
Kui Jaapanis on palju ajalgu Meji restorationi käigus palju vana ära hävitatud, siis siin inimkonna hällis on seda rohkem kui küllaga. Tänavatel ringi liikudes tunnetad igal sammul ajaloo hõngu. Kuid olles paaris linnas käinud hakkavad pildid korduma. Ikka sama- kitsad tänavad, kõrged väiksed luukidega suletavad aknad, rõdud, millel pesu üle ääre kuivamas, kivist teed jne. Enam ei viitsi isegi fotokat kaasas tassida, ole sa Monopoly, Bari või Molfetta vanalinnas- pilt on ikka sama.
Aitab küll tänaseks, iganädalane ülevaade, mida ma reisil olles ikka proovin teha, on tehtud ning järgmine nädal, võtan rendiauto ning kiman Napolisse, kus uus objekt ootab ning siis kui see läbi, siis saab ometi koju.