Nagoya külastamise peamiseks eesmärgiks oli Toyota tehnikamuuseum. Tegu on iga inseneri "must see” kohaga. Tavaliselt muuseumid on sellised kuivad kohad, kus on väga ebahuvitav olla- seinad on täis igavat juttu ning eksponaadid on kulunud. Toyota tehnikamuuseum oli meeldiv erand. Kuigi ka siin hakkab ekspositsioon “Toyota” sünnist peale, on igasugu võimalused näppida, teinud asja huvitavaks ning esimest korda ei vaadanud ma kella, et millal ometi minema saaks. Kui muidu on Jaapani hinnatase kõrge, siis museum oli meeldiv erand. Vaid 500 jeeni eest sai näha palju rohkem kui see pilet väärt oli. Ju siis Toyota firma hoiab seda kui enda visiitkaarti ning maksab muuseumile peale.
Sissepääsu juures kohe algul demonstreeriti iga tööstuseharu alustala ehk elektrienergia saamist. Selleks oli suur aurukatel restaureeritud ning podisedes pandi see tööle ning demonstreeriti kuidas vanasti elektrienergiat saadi auruturbiinist, läbi ilmatuma suure hooratta generaatorisse.
Nimi Toyota tuleneb Sakichi Toyoda st, keda loetakse Jaapani töösturevolutsiooni isaks. Andeka leiutajana pööras ta oma vaba aja täielikult automaatsete kangastelgede arendusele ning muuseumis ongi suur osa just pühendatud kangastelgedele ja puuvillale. Kui ta käis inglismaal ning USAs vaatamas sealseid kangastelgi, siis leidista, et tema leiutis on oluliselt parem. Inglased ei uskunud, et tol ajal sellisest vähearenenud riigist kui Jaapan saab miskit sellist ning paremat tulla. Kuid kuna kõige parem reklaam on tootele on toode ise, siis mõningase aja pärast sai Toyoda number 1 kangastelgede valmistajaks maailmas. Allpool on mõningad fotod kuidas kangast saadakse.
Nagu ikka alguses oli vokk, et niiti-lõnga saada.
Siis tulid käsikangasteljed, et sellest niidist riiet saada.
Muuseas see, millise agarusega pildil olev noorik inglise keeles proovib seletada kangastelgede tööpõhimõtet pani imestama. Paberile oli kõik usinalt kirja pandud, kuid kuna Jaapanlastele on väga raske inglise keeles rääkida, siis ega väga aru ei saanud, mida ta seletas.
Ning kui aeg veel edasi läks, jõudis kätte tööstusrevolutsioon ning see, mida enne tehti käsitsi võtsid nüüd masinad üle.Videost näib, et tegu pole muuseumi vaid tehasega, sest kõik masinat tõepoolest on töötavad.
Kuid Toyoda ammune unistus oli autode tootmine. Tol ajal ei kujutanud, keegi ette, et selline vähearenenud maa kui Jaapan võiks toota autosid. Siiani oli see vaid Ameerika ja Lääne-Euroopa pärusmaa. Kuna Sakichi suri suht noorelt siis tema poeg Kiichiro oli see, viis ellu isa unistuse ning lõi aluse Toyota autotööstusele.
Auto paviljonis oli kogu auto lahti võetud ning ära seletatud, mis karu kõhus on ning mis kuidas toimub. MItte ainult auto ise vaid ka kogu selle juurde kuuluva tootmis ja logistika osa. Kuulsale Toyota teele, timmitud tootmisele, 5S-ile ning lean manufacturingile on pühendatud oma sektsioon ning puust ja punaseks on tehtud selgeks kuidas just tänu neile meetoditele on võimalik praagivabalt ning minimaalsete laovarudega toota, mis omakorda aitab kaasa ka paremale kvaliteedile ning kasumi suurenemisele.
Muuseumis oli märkimisväärne osa ka minu spetsialiteedil, ehk siis tootmisprotsessil. Väike firma vaevalt oleks suuteline pool tehast lihtsalt muuseumi eksponaatideks andma, aga siin võis näha kuidas robotid panevad autosid kokku. Megasuured stantsid taovad plekist keredetaile välja, ning suured freesid nühivad valust mootoriblokke.
Toyota ei valmista mitte ainult autosid. Kui konkurent Honda esimesena ulmefilmidest tuntud roboti välja tõi, ei saanud ka Toyota maha jääda ning muuseumis võib ka kuulda kuidas vanurite abistajaks mõeldud robot Ashino “it’s a wonderful worldi” mängib.
Kuna tõenäoliselt niipea ma enam sinna kanti ei satu, siis sellega tõmban joone alla üle poole aasta kestnud postitustele Jaapani kohta ning kui asjad kulgevad nii kui lubatud, siis peaks selle aasta sees veel kirjutisi siia blogisse tulema nii aafrikast kui ka lõuna ameerikast.Järgmises postituses tulebe juttu saapamaast ja selle elust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar