Laose pealinn Vientiane oli väga vaikne võrreldes Hanoiga- hea rahulik oli kõndida tänaval, keegi ei tõtanud sulle nina alla järjekordset mõtetut räni ajama. Külastasime Lonely Planeti soovitatud vaatamisväärsusi ning mõnda templit ning suurt muud ei teinud.
Järgmine päev sai edasi mingud Vang Viengi, mis on tuntud kui traktorikummilinn täis baare, mis jooksutavad lõputuid "Sõprade" ja " Family guy" seeriaid. Traktrorikumme kasutatakse mööda kohalikku jõge allavoolu kulgemiseks. Kuna meie olime siin kuival hooajal, siis vett oli jões vähe ning väga igav oli see kulgemine. Jõeäär oli täis baare, kust sai napsu ning näkse osta ning pärast julgusnapse muid juglustükke teha näiteks vettehüppeid pambusest tehtud tornide pealt.
Koha attraktsiooniks olid veel on karstikoopad, mida oli võimalus uurida nii üksi kui ka tuuriga. Otsustasin rentida ratta, et võtta ette mõned vähemkäidavad koopad. Ma ei tea, kas koopad on erastatud-ärastatud, aga naljakas oli mööda teed sõita ning näha kuulutusi, et tule meie koobastesse, et meil on just need kõige paremad koopad. Läksin siis ühte, koopa suul olid lapsed pileteid müümas. Kuna mul rattalukku polnud, siis ütlesin, et vaadake mu ratta järgi. Kui tagasi tulin ja ära tahtsin pedaalida, küsisid lapsed parkimisraha, mis oli 2 dollarit, see oli ilmselt ülisuur raha siin, seega saatsin nad pikalt ning andsin miskit peenikest ning sõitsin edasi. Tee peale sattus järgmine küla ning, et sinna sisse saada, küsiti jälle raha. Äri käib igal rindel. Kopa viskab ette, et valge mees võrdub raha, ning mõnusasti oskavad seda ära kasutada kohalikud lapsed külades, kus palju turiste käib. Fraasi "Hello" ning seejärel "money money" on ilmselt enne ära õpitud kui ema ja isa.
Õhtul läksin kohalikku baari, mille nimi oli bucketbar, ehk siis ämbri baar tõlkes. Küsisin alustuseks rumm koola ning ütlesin, et palun klaas, aga kuna baarman oli ka vist juba nii ämbris siis tõi ikkagi rumm koola panges. Et seda hävitata läheks palju aega või siis mitut inimest. Nägin seal kahte Ameerika tüdrukut hostelist ning läksin nende juurde juttu ajama. Kuna sotsialiseerumine toimus hästi, siis märkamatult sai ka naps otsa.
Jänkid läksid baarileti juurde uue järele ning tulid tagasi Lao viski "shotidega" ning peale joogiks kohalikku Lao õlut! Kuna tuju hea, siis läks alla kõik ning järgmise ringi ostsin juba mina.
Kuna mu mootor polnud harjunud igasugu kütust põletama, siis miski hetk tundsin, et kui nüüd ei lahku, siis asi lõpeb halvasti. Läksin hostelli tagasi. Voodis tundsin, et pean mao tühjaks saama. Kogu pea kukerpallitas ning ilgelt vastik oli olla. Sain raskustega voodi ümber olevast putukavõrgust välja, kuid kuna orienteerumine oli selleks hetkeks olematu, siis ust toast välja ei leidnud. Kauem oodata ei jaksanud ning oksendasin põrandale. Pärast seda jõin natuke vett peale ning kerisin uuesti voodisse. Hommikul tahtsin siis oma tegude tagajärgi kõrvaldama hakata, aga mida ei leidnud, oli okse põradnal. "Äkki toateenija oli ära koristanud," käis mõte peast läbi."Ei pole võimalik, ma ju ei peatu Hiltonis, vaid räpases hostelis, kus sellist teenust pole" Kui silm rohkem lahti läks, nägin, et põrandalaudade vahel on suured praod ning kogu ekstrakt oli nende vahelt alla voolanud. Juba mõtlesin, et mis näoga allkorruse inimesed on kui oma voodilinade pealt avastavad pasavärvi triibud. Aga minu õnneks allkorrusel polnud tube. Uurisin põranda praovahel ning nägin et hoopis lubjabalge sein on all ning sellel on kahtlased plekid peal. Võtsin siis vetsust paberit ning kopsikuga vett ning läksin seda seina puhastama, keegi teine ei pea ju minu lollusi kõrvaldama. Välja tuli aga et see "sein" oli hoopis voodilina, mis minu toa alla olevatel pesunööridel kuivas! Läksin siis hosteli omaniku juurde ning ütlesin, et eile läks sai üks naps liiga paljuks ning palusin selle lina uuesti ära pesta. "Pole midagi, ikka juhtub ning sellega asi lõppes".
Järgmine päev sõitsin edasi Luang Prabangi, kuid sellest järgmises osas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar