Farmis 1.

-->

Päras ringirändamist tulin Perthi tagasi. Kuna 2,5 kuud ringirändamist ning igasugu lahedate asjadega tegelmist oli piisava aeg, et puhata, siis oli mul nüüd motivatsioon töötada jälle üleval. Kuid kuna ka Austraalias masu, siis polnud kindel, kas miskit tööd üldse saadaval on. Juba eelmine aasta tahtsin juba panna wheatbeltis nisu maha, kuna olin kuulnud, et see pidi andma palju tunde ja hea sissetuleku. Kuid eelmine aasta kui selle mõtega farmi läksin anti mulle ainult kühvel ja hari kätte ning miskit külvamisest ei juttugi. Nende relvade käsitlemisega farmerile just väga pädevat muljet ei jäta ning seepärast eriti kaua seal ei püsinud. Kuna käes oli märts , siis oli just paras aeg jälle siis proovida see aasta uuesti.

Kui tööbüroodesse selle jutuga sai minna, küsiti kogu aeg kas on kogemust. „ Ei ole”, oli minu vastus ning see muidugi kaugele ei viinud. Imelik on siin igal pool on kogemus kogemus kogemus, oleks siis küsitud, kas oled võimeline ära õppima, aga ei see selleks.

Kuna niisama ei viitsinud olla helistasin leivatehasesse, et miskit ajutist teha ning minu õnneks järgmine päev sain ajutiselt tööle leivatehasesse, mis lootusega samal ajal minna mõneks ajaks farmi.

Miski päev oli vaja jälle miskis asjus kesklinna minna ning igaks juhuks hüppasin läbi veel ühest teisest bürooost. Miskit CVd ei jätnud sinna, vaid lihtsalt nime ja numbri. Paari päeva pärast sain kõne farmist et tule proovile. Farmer esmase telefonikõne põhjal väga sõbraliku muljet ei jätnud, kuid mõtlesin et lähen proovin nagunii sai kokku leppida kahenädalases katseperioodis. Nagu kogu mu elu siiani ühe suure tõestamise nime all jooksnud on, nii ka siin. Kuid alati on kergem tõestada kui väljakutsed on tõsisemad ning edu korral ka tulemus suurem. Eelmine aasta miskist tõestamisest ei saanud ju juttu olla, sest hari ja kühvel ei anna just palju ruumi ennast näidata. Aga see selleks.

Esmane kokkupuude selle farmeriga oli üsna vastik, tunne oli et ah jälle üks paljudet piece of shitidest tuleb mu farmi, sest igasugu sarkastilisi tema arvates nalju tuli kogu aeg. Kurdadi tobe on sellistel hetketel, vastu nagu teravalt tagasi öelda ei taha, sest kuna ei tunne inimest, siis ei tea mida oodata ning potensiaalselt kaotada tööd ka selle pärast ei taha.

Kuna farmer on siinkandis kogu elu elanud, siis on see tema kuningriik, kus ta ennast mugavalt tunneb. Huvitav oleks kui ta sattuks näiteks Eestisse, mismoodi ta siis käituks, kui oma safety zone’st välja satuks?

Kui esimest korda tutvustasin ennast ütlesin, et enne siiatulemist töötasin Tip- top leivatehases liinitöölisena, siis tuli kohe esimene kild, et Tip-Top ei tee just parimat leiba, kuid nüüd kui on saanud mõned korrad nende juures õhtust süüa, siis ma näen, et laual ainult Tip-Topist pärit leib ongi. Küsisin siis et miks et seda just nüüd sööte, siis oli vastus et see pole ju Tip Top. Aga Tip Top koondab enda alla 10 erinevat brandi ning väliselt jah ei ütle et seee just Tip Top on, kuid reaalselt tuleb see leib ikka välja samast ahjust, kus tõeline Tip Top, aga ok las arvavad mida tahavad.

Boss on väga väga sarkastiline mees eriti kui packpackeri orjadega tegemist tuleb teha. Pane siinkohal kirja milliseid väljendeid ta kasutab et meid "motoveerida"

Kohalikel on siin igalühel palju vabatahtliku tööd teha ühiskondlike rajatiste korrashoidmiseks. Nii pidi ta ühel päeval kohaliku golfiklubis vabatahtliku tööd tegema.

Tööks oli vana mootoriõliga golfiväljakyu gridide katmine, et sipelgad ja umbrohi seal ei paljuneks. Õli sai pihustatud pumbaga, kuna aga voolik läks keerdu, siis pumba surve läks üles ja purustas vooliku ning vana õli pritsis igale poole, eriti tema autole.

Pärast seda kui ta oli vana mootoriõliga oma landcruiseri täis tatistanud, andis ta mulle kaltsu ja tarpentiini, et auto puhtaks küürida. Ning mainis et jäta siis talle ka miskit ning ära kõike ära joo. „Eestis te ju joote seda alkoholi asemel, nii et sa peaks olema harjunud selle haisuga.”

Kui sai miskit masinat ühte kuuti transporditud, siis seal oli miski 30ndate aastate Ford. Igavene sara, Vaatasin seda natuke ning selle peale tuli, et Eestis sõidate te selliste autodega ning käite tšikkidega kohtamas. Kui ütlesin et meil ikka uuemad masinad, siis tuli, et teil on jah Ladad. Ma ütlesin, et sa pole ju ühtki näinud, kuidas sa saad arvustada, siis tema vastas, et ta ei tahagi seda sitta näha.

Eelmine nädal vahetasime ühe konveieri laagreid, siis tuli selline kild kui ma tahtsin laagri korpuse ära visata: „ Te eestlased olete nii rikkad, et saate sellist luksust endale lubada, me austraallased oleme vaesed ja eii saa niimoodi teha.”

Eriti oma arvamust viimasel ajal ei avalda, sest vastuseks tuleb alati miskit sapist, siis olen tavaliselt vait ning kui miskit küsib siis vastan et ei tea. Viimane kord tuli selle peale. „Ma ei tea ma ei tea, kurat kas sa oled kogu aeg kivi all elanud, et sa midagi ei tea.” Selline vastus siis.

Algul oli suht ebamugav kui kogu aeg laksatakse niimoodi ning pidevalt mõtlesin, et nagunii olen siin Austraalias madalam kui muru, kuid siin olen veel madalam.

Kuid üks päev pidin puurima terasplaadi sisse ava, kuid kuna ava oli suur, siis pidin kasutama trelli väga ettevaatlikult. Kui ülemus tuli, siis küsis ta, kas ma olen oma kaela juba ära murdnud. Vastasin talle sapiselt, et küllap on see su soov. Tundis, et oli vist liiga terav olnud, pomises et tal ikka mind vaja ning et kaela võid ära murda pärast hooaja lõppu.

Sest saadik kui sain aru et ainus võimalus sellele sapile vastata on sapiga. See paneb ta suu mulgu kinni.

Järgmises osas kirjutan siis millega siis tegeleda sain esimesed kuud.

P.S Antud lood mitmeid kuid tagasi kirjutatud ning seega päris hea praegu lugeda mida siin algul tundsin ja arvasin asjadest.