Alžeeria- Aafrika ei suutnud ka seekord üllatada.

Assalama-leikum.  Olen üle pika aja jälle reisil, seekord on sihtkohaks Põhja-Aafrikas Vahemere kaldal asuv naftariik nimega Alžeeria. Kuna erinvevalt naabritest Tuneesias ja Marokos  riik siin turistidelt raha teenimisega vaeva ei näe, siis siiasaamine on suhteliselt keerukas ettevõtmine: vaja on endiselt vanamoodsat küllakutset ning lähim saatkond on Poolas, kuhu tuleb pass koos vajalike paberitega saata. Konsulaartöötajad tunnevad vanamoodsalt oma võimu ning „tegid“ viisat kuu aega. 

Lennukiga pealinna Algiers’i (jah mu keel ei käändu seda sõna ütlema) maandudes oli olek positiivne, sest inimesed väga murjamid välja ei näinud ning sellest võis eeldada, et äkki on tegu siiski juba sammukesega Euroopas oleva mentaalsusega-olekuga Aafrika mandril. Esimese tagasilöögi sellisele valeeeldusele andis juba ühiselamu nimega hotell Hilton, kus meid majutati. Antud hoone polnud värsket värvi oi-oi kui kaua näinud. Teenindaja, kes pidi check-in’i tegema tõlgendas klienditeenindust omal viisil, sest kogu toiming võttis igaviku. Kui siis lõpuks lõpuks tuppa sain, siis tuba oli just äsja aasta tagasi korralikult puhtaks tehtud, sest ainult mõned tolmurullid olid ainult selle ajaga laua alla tekkinud. Voodi oli eelmistest külastajatest ilusti tegemata jäetud ning padjad ja tekk mööda tuba laiali, rõduuks oli vaid mõned millimeetrid vajunud (kuid see vajunud osa oli relakaga ilusti maha lihvitud ning läks siiski Baruto jõudu vaja, et see lahti teha). Rõdul tervitasid tuvid värsket külalist ning andsid värskete ekskrementidega märku, kust lõpeb minu ning algab nende piir. Toas olevast kolmest lambist 2 ei töötanud, kuid 1 siiski töötas. Ühesõnaga koostasin nimekirja puudustest, mis tuleb likvideerida siin toas ning ulatasin selle respasse järgmine hommik. Ilmselt oli põhjus inglisekeelses nimekirjas, aga õhtul töölt tulles polnud miskit peale selle, et voodi oli korda tehtud muutunud. Selline tase on siis maailma tipphotelliketis Aafrikas. Loodetavasti sellel ajal kui Monsieur Hollande  ja Missis Clinton, kellede fotod uhkelt vestibüülis on, ei pidanud märkusi hotelli kvaliteedi osas tegema- kolmesaja euro eest öö kohta võiks ikka ju miskit tase olla või? Check-outides küsisin tagasiside vormi, mida loomulikult nii kõrge kvaliteediga asutuse polnud.  Peaks vist otse Parise poole pöörduma ja kaebama.

Selge on see kui esimene impressioon riigist on halb, siis on tarvis miskit suuremat, et seda positiivseks muuta. Õhtul pealinn Algiers seda oma koloniaalstiilis vanalinnaga kindlasti osaliselt suutis teha. Kuigi majad on korda tegemata, siis tegumood on väga kaunis ning tänavate vahel olevad ilusad pargid ning tänavakohvikud tekitasid mõnusa relaxed-atmosfääri. Kui muidu selleaastastes islamimaades (Katar, Pakistan) on naisterahvaid saanud näha vaid burkades ning ülimalt kaetud, siis Algiers’i keskinnas käivad moslemi naised kohati isegi paljaste õlgadega ringi. Kuigi alkoholi ei müüda, siis siiski tundub siinne islam olevad oluliselt vabam kui kahes eelnimetatud riigis. Sellest annab ainmu ka mošeede suhteline vähesus ning kuuldavus (palvele kutsumist pole veel kuulnud) tänavapildis. Kui mandri järgi võiks eeldada et neegreid on siin palju, siis tänval neid praktiliselt ei kohta. Küllap kõik, kes siia tulevad, on ikka siin eesmärgiga siirduda põhja ehk siis Euroopa poole.

Kui iseloomustada Islami riike, mida olen külastanud siis nede usulembus on äärmusest äärmusesse. Kõige tõsisuklikum, kuid samas kõige parema toiduga on kahtlemata Pakistan, oma ranguselt järgneb sellele vast Katar ja Alžeeria, seejärel suht samaväärsed on Türgi, Malaisia ning kõike lõpus on Aserbaidžaan, kus 70 aastat nõukogude võimu on oma jälje jätnud ning usk on rohkem sõnakõlks vähemalt linnades. Kärakas on aus sees, neiud on miniseelikutes, lohakad jne.

Prantslased, kelle koloniaalterritoorium Alžeeria oli aastatel  1830-1962 on jätnud sügava mõju inimestesse ning arhtektuuri. Kohalikud räägivad Alžeeria araabia keelt, mis on segu prantsuse-araabia-berberi keelest. Iga inimene praktiliselt räägib prantsuse keelt kuid mitte keegi ei räägi inglise keelt. Esimest korda on selline kohati lootusetu tunne, et ei saa asju aetud. Lihtsalt ei saa aru. Eelmine aasta Tšiilis oli ka kohati selline olukord, kuid siis oli õnneks tõlk kaasas.  Ma ei tea kas sellepärast, et ei saa aru, mida küsitakse või seepärast, et nii ongi, aga toit on siin suhteliselt kallis. Igasugu tänavaurgaste söömine maksab vähemalt €7. Muidugi me ei tea, võib-olla maksame siis nn. „lolli turistimaksu“ (milles ma küll kahtlen, sest turiste on küllalt vähe siin näha) juurde, kuid kui lihtalt aru ei saa , tuleb vaid raha anda ning loota, et sealt miskit ka tagasi antakse. Toit on Aafrikale omaselt vastik. Mitte küll nii hull kui eelmine aasta Nigeerias kuid piisavalt, et seda mitte palju tahta. Sööki, mida siin tänaval saab võiks võtta kokku sõnadega toitained, miskit maitseelamust pole siin küll saanud. Kui muidu on öeldakse, et see mis on maitsev pole tervislik, siis siinne toit pole maitsev ja pole tervislik.

Hotelli vahetus läheduses on kaubakeskus Ardis see on kohalike hulgas nii populaarne, et sinna sissesaamine on omaette tegu. Omanikul on vist tulnud väga palju ametnike poputada, et see üles panna, sest tegu on ühega kahest tänapäevasest ostukeskusest pealinnas (ärgem unustagem, et Algieris on palju miljoneid inimesi) ning kuna nõudlus-pakkumine on selgelt tasakaalust väljas, siis inimeste hulk, mis sellesse poodi tungleb, on meeletu.

Kui ringi sõita, siis teed on suht korras, ääred on prahti täis, palju on ummikuid, mille on põhjustanud pidevad politsei-ja sõjaväe kontrollid. Küllap, siis terroriste ikka siin veel liigub. 90 % majadest, mis nägemisulatuses on, on poolikud valmis ehitamata, ei tea kas siis kui maja valmis on, on vaja kinnisvara maksu maksma hakata.

Töökoht, kus töötame asub pealinnast umbes 30 km kaugusel. Tegu on Aafrika mandris suurema lamineeritud (float glass) klaasi tootjaga MFG. Kuna energia (bensiini liiter 20 euro senti) ja tööjõud ei maksa siin suurt miskit ning keskkonna nõuetele vilistatakse, siis sellised tööstusharud siin õitsevad ning lämmatavad oma Euroopa konkurendid madalate hindadega. 70% toodangust lähebki Euroopasse. Kogu tehnoloogia on loonud sakslased, tehas ise on ehitatud hiinlaste poolt ning opereerimivad siis alžeerlased.

Rohkem ei oskagi sellest riigist kirjutada. Nagu alul kirjutasin siis näpuotsaga on siin Euroopat tunda, kuid olekust see kuidagi välja ei paista. Alžeeriaga sai projekt, mis on mulle nii palju reisi- ja maailmanägemis kogemust, mida teiega lupupeetud jälgjad olen siin paari aasta jooksul jaganud, otsa ning ses osas, kas ka edaspidi saan muljeid eksootilistest sihtkohtadest jagada, ei oska praegusel hetkel miskit öelda. Järgmine nädal postitan siia veel mõned fotod antud reisist ning siis ei oska öelda kas antud blogi jätkab veel aktiivset eksisteerimist või ei.