Katar 2. Elu-olu

Olen tagasi Kataris, see aasta juba teist korda, kuna eelmine kord olin vaid 3 päeva, seekord aga olen tervelt juba 4 nädalat siin olnud, siis kirjutan veidi, kuidas siin riigis asjad toimivad ning elu käib. Olen jaotanud sissekande kahte ossa: elu praegu ning riigi majandus ja grandioossed tulevikuplaanid. Minu esimesi mõtteid ja nähtut Katari kohta saab lugeda siit.

Mööda maailma ringi käies ikka imestan jälle ja jälle kuidas inimkond on tänu teaduse-tehnika arengule suutnud ennast sisse seada paikades, mis nõndanimetatud talupoja mõistust arvestadest oleks täiesti ebanormaalne. Üheks selleks näiteks on Qatar oma pealinna Dohaga. Edaspidi mainin Dohat ja Katari üht teisest eristamata, sest sisuliselt ongi tegemist riigiga, kus enamus inimesi elab pealinna ja selle ümbruses. Riik ise on pisike, umbes sama suur kui Pärnumaa, Harjumaa, Läänemaa kokkupanduna. Maapiirkonnad on siin alad, kus sisuliselt asuvad nafta-ja gaasitehased ning nende ümber pisikesed tööstuslinnad, kus usinad hindud ja filipiinid pead jalad koos elavad, et kodumaal olevatele peredele elatist teenida. Kuigi riik on SKP arvestuse järgi maailma üks rikkamatest, siis sellest hoolimata  suur osa Aasiast pärit tööjõust teenib siin väga, väga vähe. Kõik see rikkus kuulub vaid sünnijärgsetele Kataridele, keda riigis on vaid kümnendik kogu rahvaarvust.  Olles rääkinud nii mõnegi võõrlihttöölisega, on nende elu ikka suht nigel selle sära ja luksuse taustal.

Elan hotellis ning kogu siinne personal on siia sisse „imporditud“. Nad elavad 2-3kesi toas  kõrval asuvas majutuskompleksis. Kuna tööpäeva järel käin mitu korda nädalas jõusaalis, siis selle instruktor kirjeldas mulle veidi oma elu. Seda kuuldes tunned küll teinekord, et elu on ikka väga ebvõrdne maailmas.  Jõusaali treener teenib siin kuus kätte 1200 reaali (€250). Tal on kodus filipiinidel 3 väikest last ning mittetöötav naine, kes lastega kodus on.  Iga kuu saadab ta koju 1000 reaali (€200).  200 reaali kulub tal omale, söök ja elamine on hotelli poolt. Tuba jagab ta kahe teise filipiinlasega, keda ta enne tööletulekut ei tundnud. Üks toakaaslastest töötab baaris ja teine on turvamees. Teinekord on kõik nad eri aegadel tööl, mistõttu ta kurtis, et magada ei saa ning privaatsus on olematu. Koju filipiinidele saab ta alles siis kui 2-aastane leping töövahendusfirmaga läbi saab.  Küsisin, kas poleks võimalik mõne parema töö peale saada, siis vastas ta, et siin on samuti nagu Austraalias tavaks töötamine sponsorship viisaga, nii et kui tööandjal peaks tema suhtes proteste olema, võidakse ta tagasi koju ilma pikema selgituseta saata, seega suhtkoht tänapäevane viis orjapidamisest. Kuulasin ta loo kaastundlikult ära ning mõtlesin, et kui ajalehes kirjutatakse, et filipiinidel enamus inimesi teenib €1,5 päeval (€45) kuus, siis tema teenib siin ju 5 korda rohkem kui kodus ning koju saadab nii-öelda 4 tavalist kodust kuupalka. Samas isegi meie mõistes on 6 nädalase tööpäeva eest see palk pikalt kodust äraolemise eest ikka väga väike. Majandusmigratsiooni toimub igal pool, Eestis käivad mehed Soomes tööl, et peret toita paari kolmesaja kilomeetri raadiuses, siin käivad inimesed teisel pool maakera sama eesmärgiga tööl, ning lähedasi näevad oluliselt harvem.

Oryx Engineeringus, kus seekord peatume on vaid omanik ja nende esindaja Katarist. Kõik mu tööjõud on „imporditud“. Top-juhtkond on valged mehed ning töölisklass segu hindudest, egiptlasetest, filipiinodest ja nepaalastest. Nagu ikka oskuste tõusuga, tõuseb sissetulek nii näiteks üks nepaalane, kes meid siin mitte küll Everesti ronimises aitab, aga muu jõu ja nõuga teenib juba 5000 (€1000) raha kätte, 4000 koju naisele ja  kolmele lapsele ning 1000 omale iga kuu.  Antud palk on riigi, kus 80% elanikest töötab agraarsektoris, kohta suur varandus. Nii on ta juba 10 aastat olnud, kord aastas kuu aega on kodus ning 11 kuud aitab Pärsia lahe riikide majandust arendada (eelnevalt oli 9 aastat tööl Saudi Araabias), mida kirjeldas kui õudsat riiki, kus kõiki, kes moslemid ei ole, suht avalikult taga kiusatakse.

Kuna nafta-, gaasisektor, nende teenindamine ja ehitamine on peamised tööstusharud, siis riigis on välistööjõud valdavalt meessoost.  Mesaieed, mis on teine suur nafta-gaasilinn on ainuüksi 70 000 poissmeest. Rääkides saunas ühe britiga, siis vastas ta, et valitsus peab hakkama laskma ka peresid ja naisi riiki kui tahab vältida sugude ebavõrdsest jaotumisest tingitud plahvatust. Maailma vanim amet on siin islamiriigis mõnede väljavalitud hiinlaste näol hotellibaarides (ainsad kohad, kus alkoholi saab osta) igatahes esindatud. Istuvad kui truud nukud muidu selles maskuliinses seltskonnas ning ootavad kundesid.

Kohalikke Katari põliselanikke on väga väike arv rahvastikust, kuid nende mõju on suur. Olles siin, soovisime rentida autot. EU juhiloaga võib siin sõita vaid 7 päeva, pärast seda pole kindlustust. Selleks, et kohalike juhilube saada, tuleb saada kohaliku vastuvõtja käest kinnituskiri, et tal pole miskit selle vastu, et antud isikule juhiluba väljastatakse, äriregistrist tuleb taotleda tõend, et vastuvõtja firma tõepoolest on Kataris registreeritud ning  2 fotot sinisel taustal (viimane on väga tähtis, et just sinine taust oleks). Kogu selle informatsiooni saime burkas olevalt klienditeenindajalt selges inglise keeles ning sellest eeldasime ka, et  paberid peavad samas keeles olema.  Olles need korda ajanud, tuli välja, et proua unustas öelda, et paberid peavad olema araabia keeles, mis tegi asja oluliselt keerukamaks ning pikemaks, tuli leida tõlk  ning siis sai  alles ajutised juhiload. Sõiduoskus ei huvitanud kedagi, nägemine oli ainus asi, mida kontrolliti. Selline pinnapealne „sõiduoskuse“ kontroll on aga viinud selleni, et liiklus on siin riigis suht jube, reegleid ei ole, sõidetakse kuidas jumal juhatab ning sealt, kust saab. Kui igasugu inimesed hindudest-egiptlasteni samadel alustel nagu meie siin lube saavad, siis selline reeglite omamoodi tõlgendamine liikluses on suht loogiline järeldus. Teede ääred on sagedasti avariiliseid autosid täis, teiseks teedel palju kummitükke näha, sest rehvilõkemine osalt kuumuse, osalt kulumise tõttu on väga tavaline. Auto on suht kättesaadav kõigile, sõita jõuab ka igaüks (kütuse liiter €0,16-€0,2). Kui võtta võrdluseks et naftaberreli (umbes 159  liitrit) hind on suurusjärgus $ 100 liitri kohta, siis siin maksab juba puhastatud kütus bensiini kujul suurusjärgus 2 korda vähem kui maailmaturuhind puhastamata naftale. Kuna energia on niivõrd odav, siis on ka seletatav, miks kohalike rahvaautomark on ToyotaLand Cruiser või Lexus  LS 450 alates 5 liitrisest mootorist ning autosid on palju. Dohas puudub masstranspordisüsteem metroo või rongi kujul, ning seetõttu on ummikud väga palju ning saastunud õhk on siin suur probleem. Liiva sumu ja muu segu on teinekord tuulevaikse ilmaga nii suur, et päike paistab nagu läbi suure udu.

Kuna energiat on külluses ja see on odav, siis kohalike seas on kõik läänemaailmahaigused- ülekaalulisus, diabeet, vähene liikumine. Lehed on täis kiirtoidusöögikohtade reklaame ning kiirtoit on väga odav ja suur ja kättesaadav, mistõttu noored on ühe üha paksemad ning kohalikus lehes ärgitatakse  inimesi kodus ja tervislikult sööma.

Viimaste andmete järgi on Kataris umber 1,9 miljonit elanikku (2010 aastal 1,7 mlj.). 2030ndal aastal näeb kohalik visioon ette, et on juba 4 miljonit keskmise rahvastikukasvuga 5%. Kõik muudkui kasvab paisub, kogu Doha on üks suur ehitusplats ning see kõik toimub keskkonnas, kus temperatuurid on väljakannatamatult kuumad suvel,  vett tuleb merest magestada ning enamus toitu riiki sisse vedada. Tõsi küll mõningad rohelised maalapid on silma hakanud, ning kord on isegi vihma minu siin oleku ajal sadanud (vaata suuruudist selle kohta siit),kuid see pole kindlasti piisav,  et kõiki inimesi ära toita. Olek meenutab mulle väga sama stseeni kui 2008 aasta olin Lääne Austaalias, kus samamoodi võis igal pool lugeda kui palju tulevikus rahvaarv kasvab ning kui palju uusi maanteid maju sildu ja muud sellist on vaja ehitada. Kui Austraalias oli vedavaks rikkuse allikaks valdavalt rauamaak ja kivisüsi ja nende kõrged hinnad, siis siin on nende aluseks kõrged maagaasi ja naftahinnad. Pole enam Lääne-Austraalia teemaga kursis, kas sealsed plaanid on realiseerunud, kuid siin lehti lugedes on väga sarnane tunne, mis tojajal seal olles. Üldse maailmas ringi sõites on suur kinnisvara buum igal pool, kus miskit väärtusliku maa seest saab. Tšiilis oli eelmine aasta samamoodi igal pool oli  ainult üks suur, suur ehitamine. Seal küll selle tõttu et vase hinnad olid väga kõrged. Tundub, et odav raha on kogu maailma üheks suureks ehitusplatsiks muutnud.

Järgmine osa ilmub suurusjärk nädala pärast ning siis kirjutan riigi grandioosetest plaanidest, jalgpalli MMist ja muust sellisest.