Katar.- The country where the air smells like filthy money

   Olles äsja Pakistanist tagasi jõudnud, sain teada, et pean nädala pärast minema Katari miskite mootorite müraisolatsiooni kontrollima. Kuna kuu aega tagasi olin siia lennujaama jala maha pannud, siis esmakordne maapuudutus mul polnud, küll aga riigi kui sellisega tutvumine. Kuna kohapeal olin vaid paar päeva, siis miskit põhjaliku ülevaadet siinsest elust-olust ei saanud, kuid mikist ikka. Allpool siis üritan nähtu sõnadesse panna.
   Juba lennujaamast väljudes oli raha haisu igal pool tunda. Autopargis olid enamasti Land Cruiserid ja GMCd. Mootorid suuremad kui kümnel Jaapani autol kokku. Kui kütus maksab 0,8 riaali (16 senti) liiter (samas hinnas mis pudelivesi), siis see ei pane just mõtlema, kas tarbida või mitte. Imelik ikka, mis see haisev energiakandija nafta kõik korda saadab. Enne naftavarude avastamist oli Katar üks vaesemaid riike piirkonnas, kus peamine sisstulekuallikas oli pärlite ja kalapüük, siis nüüd kalli kütuse ajastul, on ta nüüd maailma jõukaim riik, kui mõõdupuu aluseks võtta SKP inimese kohta. Tõsi küll, kogu elanikonnast kannab kohaliku passi väga väike arv (12%) inimestest, siis see võib andmeid veidi moonutada. Riigi 1,9 miljonist elanikust 1,6 mlj. on siin tööloa alusel ning sisserändajad. Keegi peab ju tööd ka tegema ning enamasti on immigratsioon India ja Kagu-Aasia taustaga. Kuna Araabia keelt neist suurt keegi ei räägi, siis igal pool on koha vallutanud inglise keel. Kohaliku kodakondsust pole võimalik isegi kohalikuga abielludes saada ning kõik need töötajad on siin nõndanimetatud sponsorship viisaga, ehk siis tähtajalise tööviisaga. Tundub, et Katari kodakondsena sündimine on võrdne loteriipileti võiduga. Riik on teinud nii, et igas suuremas ettevõttes peab olema kindel % ka kohalike tööl, mis muidugi ei tähenda, et nad tööd peavad tegema. Nafta ja gaasi raha jagatakse igasugu sotsiaalsete garantiide tagatiseks ning kohati kasutatakse seda ka, et igialalised valitusdünastiad saaksid rahus oma asju ajaga kartmata, et kohalikud tänavale mässama tulevad. Riigi või siis õigemini kohaliku Kahlifi käes on väga suur võim ja raha. Kõik need välismaalased, kes siin elavad siis kinnisvara omada ei tohi. Enamus maid ja kinnisvara kuulub riigile ning need on pikaajaliste lepingutega antud kinnisvara haldajate käsutusse, kus need siis sellega majandavad ja edasi rendivad.
           Nagu ikka kui on nafta lõhna tunda, siis on britid ja ameeriklased kohal. Nii ka siin. Hotell, (Radisson muuseas!) kus ööbisime, on täis valgeid inimesi ning uudishimulike pilkude all tänval liikudes kannatama ei pidanud (erinevalt Pakistanist). Kuigi tegu on ikkagi islami riigiga siis, osalt tänu suurele immigrantide hulgale on riietus valdavalt läänelik. Kohalikud hoiavad oma riietust au sees ning see on igale poole kaugele näha, kus lumivalgeded voodilinad meeste, ning süsimustad burkad naistel seljas on. Soovolinik Mikko saaks siin kreepsu, kui näeb kuidas naisi ahistatakse kui nad 45 soojakraadiga peavad musta hõlsti kandma.
         Hea inidikaator majanduse õitsengust on alati kraanade arv. Neid on siin palju, küll uusi kaubakeskusi ehitamas, küll staadione, et FIFA World Cupi vastu võtta 2022 aastal. Kuna terve riik on kõrb, siis 90 % taimestikust on niisutuse all. Tavapilt linnast väljas on trööstitu, üksikud põõsad lõputu liivavälja ümber. Kuna energia ei maksa suurt miskit, siis kõikvõimalikes ruumides ja autodes on jahutus nii maksimaalse peal, et välja tulles on kõige parem olla, sest siis saab sooja.
        Koht, kuhu pidin lõpuks jõudma oli Qatargas, mis oli kontsortsium Conoco-Phillipsi, Exxon Mobili, Totali ja Qatari riigi vahel. Tegu oli maailma suurima vedeldatud gaasi tootmistehasega maailmas. Kuna tegu on äärmiselt plahvatusohtlik ainega, siis selle tehase territooriumile sisenemine oli võrreldav lennujaama turvakontrollist läbi minekuga ning isegi riided tuli kohalike tunkede vastu vahetada. Inimesed olid siia tööle tulnud üle maailma. Põhjuse selleks andis väga kõrge palk ka meie mõistes ning väga head töö-ja elamistingumused (nii head kui keset kõrbe olla saavad) Väidetavalt pidi 42 eri rahvust olema tehases tööl nii, et tegu oli tõelise rahvaste paabliga. Mehaaniku-inseneri palk oli 20-22000 riaali ( u. 4700 eurot) ning tulumaksu sellelt maksta ei tule. Kõrge palk toob kaasa ka kõrged kulud. Kuna riik toitu ei kasvata, siis igasugu toidukraam on kallis, kuid kõik on saadaval. Kartul on 18 riaali kilo (4€), paprika 38 (8€), tomat 25 riaali (5,5€), liiter piima 9 riaali jne. Sama ülemaailma kraam Snickers, Kellogs, Nestle on suht samas hinnas, mis igal pool. Kuna elamipinnad on valitsuse poolt ehitatud majades, siis kulud elamisele on samuti suured. 1-toalise korteri rent tavalinnaosas on 5000-6000 riaali (1300 €). Seega suhtarvud, mis % palgast millelegi kulub, on suht samad, mis igal pool mujal, ainult, et sama säästetav % annab absoluutarvestuse suurema summa. Tavaliselt see jääk siis saadetakse Western Unioni või Moneygramiga kodumaale, perele ja sugulastele.

Allpool mõned fotod reisist.