Gorizia

Olen pärast paarinädalast kodusolekut tagasi saapamaal. Linn, kuhu maandusin on Trieste ning kuhu sõitsin Gorizia. Üks riik ning kaks täiesti erinevat rahvast ja suhtumist võiks Põhja-ja Lõuna Itaalia kohta öelda. Nagu eelnevalt olen kirjutanud, siis Lõuna Itaalia, eriti Campania oma pealinna Napoliga on kõige räpasem linn üldse, kus ma olen olnud (õnneks ma pole Indias käinud), siis siinne puhtus ning graffitivaba keskkond mõjub suure kontrastina. Samuti on liiklus väga aeglane ning vaikne. Kui Campanias või Apulias päevasel ajal ringi sõita, siis igal pool oli tihe liiklus, siis siin vähemalt keskpäeval oli suhteliselt vaikne, ju siis inimesed olid tööl. Lõuna pool, kus tööpuudus suurem, sisustasid inimesed oma aega sellega, et ringi hängida. Kuna meil eile ei õnnestunud Hertzist navigatsiooniseadet saada, siis ainsaks orientiiriks olid tänavanimed ning must-valge google-mapi kaart, mistõttu kulgemine oli enam kui aeglane ning ennäe, ei miskit signaalaitamist tagaolevate autode poolt. Kuumad lõunaitaallased oleks selle aja peale juba kindlasti tagant kannatamatusest sisse sõitnud. Pisike Gorizia võttis vastu sooja ilmaga, temperatuur päikese käes oli piisav, et T-särgis olla ning esimest korda ei pidanud ma jopet selga panema. Linn ise nagu meie Valga-Valka või siis Soome-Rootsi Tornio-Haaparantaa, ehk siis tegu on Itaalia-Sloveenia piirilinnaga. Pärast teist maailmasõda oli see poolitatud, nii et tükike kuulus tollasele Jugoslaaviale ning suurem osa Itaaliale. Enamik tänavasilte on siin kakskeelsed ja pärast Sloveenia Schengeni piiriruumiga ühinemist, on linnad täielikult ühinenud. Kui tee peal silti Sloveenia poleks, ega siis aru ei saakski, et oled äkki teise riiki sisenenud. Sloveenia poolne linn on Nova Gorizia. Tundub, et suurim tööstusharu on siin kasiinod. Otsustasime, et vaatame ühte sisse, et saada võrdlusmomenti Jaapani Pachikno-parloritega. Väga raske oli sisse saada, sest Itaalia pensionärid olid pika saba moodustanud selle ette. Jah tõepoolest Itaalia, mitte kohalikud, sest parkimisplatsil ühtki Sloveenia numbrimärki kandvat autot ei kohanud. Kui küsisin ühe vanema härrasmehe käest, et miks te siin olete, siis vastas ta, et Itaalias pole see pooltki nii hea kui Sloveenias ning pealegi on Itaalias kasiinod ainult Veneetsias, San Remos ja ühes kohas veel, mille nimi ei tule mulle meelde.

Friuli-Venezia Giuli, regioonis oma dialekt ning keel kõlab siin hoopis teistmoodi „s“ on hästi tugev, laululisust on oluliselt vähem.

Hotell, mille reisifirma kinni pani on jälle teistmoodi. Grand Hotel Entourage hotelli otsimine, oli omajagu peavalu ilma GPSita. Nimest oleks võinud eeldada, et tegu on jälle miski suure chain tüüpi kohaga, siis tegelikkuses osutus see aga hoopis klassikaliseks boutique-tüüpi ööbimiskohaks, kus hotellile viitas vaid pisike viide sissekäigu juures. Vastuvõtus olev härra osutus elavaks entsüklopeediaks ning fakte ja aastaarve regiooni ning antud hotelli kohta tuli nagu Vändrast saelaudu. Täpsemalt saab ajaloost lugeda siit, aga nii palju jäi mulle meelde, et samas majas oli elanud Marie Antonnete tütar Mary Thérèse Charlotte pärast Prantsuse revolutsiooni ning trepp, mida mööda üles tulen on pärit 17. Sajandist. Kui muidu see maja õhkab ajalugu, siis aknad avanevad ning kardinad sulguvad siin puldist nii, see leiutis vaevalt mitu sajandit vana on. Kui Lõuna-Itaalias on eranditult igal pool kivipõrandad, siis siin on prevalveeriv juba puit, seega ei pea käima lunima susse, et jalad ära ei külmuks. Samuti on kohe aru saada, et koht on oluliselt „rahvusvahelisem“, hotellis saab rahulikult inglise keelega (ka hommikusöögi ajal) hakkama, sama lugu on ka suvalise trattoria või Mc Donaldsiga. Kuna Austria ja Saksamaa on vaid kiviviske kaugusel, siis ka saksa keelt räägitakse palju. Hommikusöögil igatahes kokk küsis mult „Schlafen Sie gut!“ , mille peale ma vastasin „Ja ja“.