Viimane kord suviselt Maltalt saadud viirus
ning kõrvapõletik panid mind kodurežiimile kaheks nädalaks. Seepärast oli üsna
hea kui kuulsin ülemuselt, et on miskid jamad ning Tšiili sõit venib. Nüüd kui
värskelt 30seks olen saanud, sõitsin järgmisel päeval kohe mitu tundi varem
suure ummiku kartuses lennujaama, et suunduda rohkem läände ja lõunasse kui ma
iganes olen läinud- Lõuna Ameerikasse. Siiamaani olen ikka päevale vastu
lennanud, seekord aga tuli hoopis aga 7 tundi ajas tagasi lennata. Tšiili
mineku eesmärk oli sama- minna kontrollima ja parandama generaatoreid. Tõsi
küll, seal on vaid üks selline ning kui see on korras siis meie töö on siin
vaid pool päeva pikk, aga see pole enam meie mure. Tšiili ise on statistika
järgi Lõuna-Ameerika jõukaim riik ning kulgeb mööda Andide mäestiku kiitsa
viiluna 4200 km. Cape Horni neemest üles
Peruuni olles samal ajal vaid 175 km keskmiselt lai.
Üle
ookeani lendasime Boeing 747ga, lennuk oli väga väga suur ning kuidagi eriti mugav.
13 tundi ja 15 minutit lendasid igatahes väga kiiresti erinevalt mõnest teisest
kontinentide vahelisest lennust. Vahepeatuseks oli meil Buenos Airese lennujaam,
mis jättis väga vana ja väsinud mulje. Kuigi kõik oli puhas, siis lõunamaine lõtvus
ning lohakus igasugu pisidetailides oli igal pool näha. Kuna vaba aega Santiagosse
(Tšiili pealinn) lennuni oli 4 tundi, siis mõtlesime mõne õlle peale baaris,
aga meie rahas maksis see 8 eurot, mis on kallim ka kui ülikallistes
põhjamaades.
Üle Argentiina Santiagosse lennates jäid silma,
et kogu maa on vaid põllud või karjamaad, ei ühtki metsasiilu. Kas tõesti on
kõik metsad maha raiutud, et argentiinlased saaksid rohkem lihaveiseid
kasvatada, sest liha nad süüa ju armastavad. Kui Andid paistama hakkasid, oli
kohe aru saada, et Lõuna poolkeral on talv paregu.
Pärast kahte päeva seiklemist jõudsime lõpuks
kohale linnakesse nimega La Serena, mis oli meie seekordse reisi peatuskoht. Hotell,
kuhu ööbimine oli broneeritud, rabas oma kõrge hinnaga. Lõuna-Itaalias talvel
olles sai sama kvaliteedi kätte poole odavamalt. Aga kuna Tšiili nagu ka
Austraalia on kaevandusriigid ning La Serena kaevandusega külgnev linn, siis
see seletas, miks siin majutus nii kallis on. Mäletan, et Austraalias oli ka
nendes linnades, kus kaevandus lähedal oli ööbimine väga kallis. Üldse olles
siin, on seoseid rohelise mandriga üllatavalt palju.
Järgmine päev läksime objektile ning selgus,
et materjal polnud saabunud õigeks ajaks kohale (nagu alati). Kuna kliendi nõue
oli, et nemad mootoreid enne ei seisata kui kõik materjal on käes, siis see
tähendas meile jällegi ootamatult vabu päevi, et ülemused saaksid üksteisega
sotid selgeks räägitud ning materjali kohale toimetatud.
Koht, kus elektrijaam asus oli La Serenast 130
km kauguselt kõrbes. Tee sinna kulges läbi kuiva ja ilmetu maastiku. Ent ometi
just selle sama tolmu sees asub see, mille pärast nii paljud on hulluks läinud
ning oma elu ohverdanud- kullamaak. Loe siit mis, mis ma 4 aastat tagasi
Austraalia kullakaevandustest arvasin.
Barrickgold , kui maailma suurim kullakaevandaja on siia rajamas Pascua-Lama nimelist kaevandust. Kuna
kõikvõimalikud maagipurustajad ning muud protsessid vajavad elektrienergiat,
siis see on ka põhjus, miks on siia rajatud oma elektrijaam. Jaam ise on
kaevandusest kaugel ning koosneb kümnest Vestase tuulegeneraatorist ning
ühest ABB-Wärtsilä diiselgeneraatorist. Kaevanduse
ohutusnõuded on metsikud. Kuigi me oleme mitusada kilomeetritreaalsest
kaevanudsest eemal, siis pidime käima läbi arstlikust kontrolli ning saime
mitmetunnise hispaaniakeelse ohutustreeningu.
Nähes tuulikuid tuli tuttav tunne eelmisest
aastast peale.
Kohalik on keel on ainult hispaania, jaama
bossudega rääkimiseks oli meil kaasas tõlk. Tõlgiks oli norrakas Kjell, kes on
Tšiilis elanud viimased 7 aastat ning töötab tehnikuna Wärtsiläs. Kjell pole
lihtne kuju, esimesest hetkest kui olime temaga kohtnunud, saime aru, et lisaks
tõlkimisele on ta eesmärk siin kõvasti pidutseda ning elu nautida. Ta oli
täpselt samasugune kui austraallane Nathan , keda eelmine aasta
Jaapanis Kanoyas kohtasin. Piisavalt erinev pärismaalastest ning seega
kohalikke neidude seas väga populaarne. Jah, siin me tõepoolest eristume
tänvapildis sama palju kui Jaapanis. Kuigi kohalikud on ikka valget rassi, siis
nende välimus on ikka väga väga tume. Naiste silmad on nagu öö.
Olles objektil mõõtmised teostanud, saime
teada, et generaatorit on vaja parandada. Kuna materjalide ja tarvikute
ootamist ei pea just ilmtingimata hotellis tegema, siis otsustasime järgnevad
päevad sisustada nii palju kui võimalik oli.
Teine õhtu läksime kohalikku kõrtsu. Erinevalt
ööbimisest on siin alkohol odav. Liitrine õlu urka moodi tudengibaaris maksab 2
eurot ning 2 liitrine kann 3 eurot (hinnad muidugi siin pesodes). Erinevalt
kartlikest jaapanlastest kohalikud võõristust ei tunne ning kohe asusid meie
kui eksootilise välimusega gringode
juurde (gringo halvustav sõna valge
põhjaameeriklase kohta) liikuma ning pärima, miks me siin oleme. Kuna me
hispaania keelt ei rääkinud, siis vestlus oli raskendatud, kuid mõned ikka
tonkasid inglise keelt. Nagu ikka lõunamaades kõik naised baaris olid tagumiku
juurest paksud ning kõik, kellel vähegi kael kandis, suitsetasid nii kuis
jõudsid. Kui Maltal seostati Eestit vaid Eurovisioooniga, siis siin teisel pool
maakera, oli piisavaks kirjelduseks, et oleme kuskilt Euroopast. Üks noormees
siiski teadis väga hästi, et eelmine aasta Tšiili jalgapallikoondis võitis
Eestit 4:0 Santiagos, aga seda, kus Eesti asus, ta muidugi ei teadnud. Kuna
kõik olid hästi sõbralikud ning õlu odav, siis järgmine päev oli kole
õllepohmakas.
Kui kohalikus tänavapildis ringi vaadata, siis
elu siin õitseb täiel rinnal. Erinevalt depressiivsest Lõuna-Euroopast, kus
aasta algul viibisin, on siin baarid, tänavad õhtuti inimesi täis. Kaubanduskeskustes
vaesed pereemad ei jõua pungil ostukärusid tõugata ning karjuvat vaesust silma
ei hakka. Igal pool saab kaartiga (ka deebetkaardiga) maksta. Autod on uued. Kuna
siin pole euroreegleid, siis siin on väga palju Hiina ja India automarke
esindatud, mis tihti näevad välja kui kloonid Euroopa ja Jaapani markides, kuid
on ilmselt tunduvalt odavamad. Ilmselt need igasugu ohutus-ja heitgaasi teste ei
läbiks, kuid siin sellest lugu pole. Bensiin maksab siin sama palju kui Eesti
840 peesot (1,31 evrot) kuid diisel on odavam 600 peesot (94 senti).
Viimasel kümnendil palju tõusnud vasehinnad
ning 90ndatel juurutatud turumajandusreformid on igapäevaelu väga positiivselt
jõukuse poole pealt mõjutanud. Tööpuudus on olematu ning igaüks, kes liigutada
viitsib, saab tööd. Tšiili standartne töönädal on 45 tundi 9 tundi päevas ning
puhkus aastas 3 nädalat. Kuigi jah kui jalutada La Serena peatänaval, siis on see
alati inimesi täis olenemata päevast ja kellaajast- eriti just välja ei paista,
et inimesed palehigis töötaksid. Ilmselt on palju kaevureid, kelle tööplaan
võimaldab pikalt töötada ja pikalt puhata. Tšiili on maailma suurim vasetootja
tootes 30% maailmas kaevandatavast vasest.
Kui väljas söömas käija siis söögiportsud on
hiiglaslikud. Väljassöömine on suht samas hinnas kui meil, aga portsud
oluliselt suuremad. Palju toitu on rasvased, salatitele siin rõhku eriti ei
panda. Kui ühes restoranis võtsime kolme peale lihavaagna (erinevalt küpsetatud
steak, kana ja sealiha), mis oli
mõeldud kahele ja pudeli Cab. Sav-i,
siis saime sellest kõik söönuks (3 täiskasvanud meest) ning jäi veel ülegi ning
see maksis 17000 peesot 26 eurot kokku. Eestis vaevalt lihast surnuks sama raha
eest sööks.
Tšiili ilma kohta küsida on sama kui küsida
mis ilm Euroopas on. Kui riigi pikkus põhjast lõunasse on 4200 km, siis see on
sama, mis Eestist Türkki. Selle ala sisse jääb mitmeid erinevaid
kliimavöötmeid. Mina saan siin vaid kirjeldada seda, mida näen La Serena
ümbruses. Kunagi Austaraalias arvasin, et kuivemat kohta olla ei saa, kuid Austraalia
on Tšiiliga võrreldes vihmamets. La Serenas sajab vaid 50 mm. aastas ja see seda
vaid 5l päeval aastas. Kuigi talvel (loe praegu ) on hommikud kõik väga udused,
siis vihma sellest udust ei tule. Taimed on kohastunud niiskust võtma õhust.
Eesti vihmases suves võib selline kuivus tunduda väga ahvatlev, kuid nähes
kuidas suurte paakautodega joogivett veetakse ning kui närtsinud loodus on, siis
küll mulle Eesti lopsakus meeldib oluliselt rohkem. Ollen nüüd näinud kuivi
Lõuna-Euroopa saari (Malta, Madeira) ning Austraaliat ja Lõuna Ameerikat, siis
võib-olla tõesti oleme kunagi eelisseisus kui magevesi maailmas tõeliseks
ihaldusväärseks muutub, elame-näeme.
Ok kolm
lehte on täis kirjutatud ning silmad grillis juba sellest. Järgmises kirjutises
lisan rohkem fotosid ning kirjutan reisist Elqui Valleysse.
2 kommentaari:
Väga huvitavalt kirjutad :)
Tänud positiivse kommenraari eest!
Vooster
Postita kommentaar