Talvises Tšiilis

  Viimane kord suviselt Maltalt saadud viirus ning kõrvapõletik panid mind kodurežiimile kaheks nädalaks. Seepärast oli üsna hea kui kuulsin ülemuselt, et on miskid jamad ning Tšiili sõit venib. Nüüd kui värskelt 30seks olen saanud, sõitsin järgmisel päeval kohe mitu tundi varem suure ummiku kartuses lennujaama, et suunduda rohkem läände ja lõunasse kui ma iganes olen läinud- Lõuna Ameerikasse. Siiamaani olen ikka päevale vastu lennanud, seekord aga tuli hoopis aga 7 tundi ajas tagasi lennata. Tšiili mineku eesmärk oli sama- minna kontrollima ja parandama generaatoreid. Tõsi küll, seal on vaid üks selline ning kui see on korras siis meie töö on siin vaid pool päeva pikk, aga see pole enam meie mure. Tšiili ise on statistika järgi Lõuna-Ameerika jõukaim riik ning kulgeb mööda Andide mäestiku kiitsa viiluna 4200 km.  Cape Horni neemest üles Peruuni olles samal ajal vaid 175 km keskmiselt lai.

        Üle ookeani lendasime Boeing 747ga, lennuk oli väga väga suur ning kuidagi eriti mugav. 13 tundi ja 15 minutit lendasid igatahes väga kiiresti erinevalt mõnest teisest kontinentide vahelisest lennust. Vahepeatuseks oli meil Buenos Airese lennujaam, mis jättis väga vana ja väsinud mulje. Kuigi kõik oli puhas, siis lõunamaine lõtvus ning lohakus igasugu pisidetailides oli igal pool näha. Kuna vaba aega Santiagosse (Tšiili pealinn) lennuni oli 4 tundi, siis mõtlesime mõne õlle peale baaris, aga meie rahas maksis see 8 eurot, mis on kallim ka kui ülikallistes põhjamaades. 

          Üle Argentiina Santiagosse lennates jäid silma, et kogu maa on vaid põllud või karjamaad, ei ühtki metsasiilu. Kas tõesti on kõik metsad maha raiutud, et argentiinlased saaksid rohkem lihaveiseid kasvatada, sest liha nad süüa ju armastavad. Kui Andid paistama hakkasid, oli kohe aru saada, et Lõuna poolkeral on talv paregu.

      Pärast kahte päeva seiklemist jõudsime lõpuks kohale linnakesse nimega La Serena, mis oli meie seekordse reisi peatuskoht. Hotell, kuhu ööbimine oli broneeritud, rabas oma kõrge hinnaga. Lõuna-Itaalias talvel olles sai sama kvaliteedi kätte poole odavamalt. Aga kuna Tšiili nagu ka Austraalia on kaevandusriigid ning La Serena kaevandusega külgnev linn, siis see seletas, miks siin majutus nii kallis on. Mäletan, et Austraalias oli ka nendes linnades, kus kaevandus lähedal oli ööbimine väga kallis. Üldse olles siin, on seoseid rohelise mandriga üllatavalt palju.

       Järgmine päev läksime objektile ning selgus, et materjal polnud saabunud õigeks ajaks kohale (nagu alati). Kuna kliendi nõue oli, et nemad mootoreid enne ei seisata kui kõik materjal on käes, siis see tähendas meile jällegi ootamatult vabu päevi, et ülemused saaksid üksteisega sotid selgeks räägitud ning materjali kohale toimetatud.

         Koht, kus elektrijaam asus oli La Serenast 130 km kauguselt kõrbes. Tee sinna kulges läbi kuiva ja ilmetu maastiku. Ent ometi just selle sama tolmu sees asub see, mille pärast nii paljud on hulluks läinud ning oma elu ohverdanud- kullamaak. Loe siit mis, mis ma 4 aastat tagasi Austraalia kullakaevandustest arvasin.

      Barrickgold , kui maailma suurim kullakaevandaja on siia rajamas Pascua-Lama nimelist kaevandust. Kuna kõikvõimalikud maagipurustajad ning muud protsessid vajavad elektrienergiat, siis see on ka põhjus, miks on siia rajatud oma elektrijaam. Jaam ise on kaevandusest kaugel ning koosneb kümnest Vestase tuulegeneraatorist ning ühest  ABB-Wärtsilä diiselgeneraatorist. Kaevanduse ohutusnõuded on metsikud. Kuigi me oleme mitusada kilomeetritreaalsest kaevanudsest eemal, siis pidime käima läbi arstlikust kontrolli ning saime mitmetunnise hispaaniakeelse ohutustreeningu.

Nähes tuulikuid tuli tuttav tunne eelmisest aastast peale.

      Kohalik on keel on ainult hispaania, jaama bossudega rääkimiseks oli meil kaasas tõlk. Tõlgiks oli norrakas Kjell, kes on Tšiilis elanud viimased 7 aastat ning töötab tehnikuna Wärtsiläs. Kjell pole lihtne kuju, esimesest hetkest kui olime temaga kohtnunud, saime aru, et lisaks tõlkimisele on ta eesmärk siin kõvasti pidutseda ning elu nautida. Ta oli täpselt samasugune kui austraallane Nathan , keda eelmine aasta Jaapanis Kanoyas kohtasin. Piisavalt erinev pärismaalastest ning seega kohalikke neidude seas väga populaarne. Jah, siin me tõepoolest eristume tänvapildis sama palju kui Jaapanis. Kuigi kohalikud on ikka valget rassi, siis nende välimus on ikka väga väga tume. Naiste silmad on nagu öö.

         Olles objektil mõõtmised teostanud, saime teada, et generaatorit on vaja parandada. Kuna materjalide ja tarvikute ootamist ei pea just ilmtingimata hotellis tegema, siis otsustasime järgnevad päevad sisustada nii palju kui võimalik oli.

          Teine õhtu läksime kohalikku kõrtsu. Erinevalt ööbimisest on siin alkohol odav. Liitrine õlu urka moodi tudengibaaris maksab 2 eurot ning 2 liitrine kann 3 eurot (hinnad muidugi siin pesodes). Erinevalt kartlikest jaapanlastest kohalikud võõristust ei tunne ning kohe asusid meie kui eksootilise välimusega gringode juurde (gringo halvustav sõna valge põhjaameeriklase kohta) liikuma ning pärima, miks me siin oleme. Kuna me hispaania keelt ei rääkinud, siis vestlus oli raskendatud, kuid mõned ikka tonkasid inglise keelt. Nagu ikka lõunamaades kõik naised baaris olid tagumiku juurest paksud ning kõik, kellel vähegi kael kandis, suitsetasid nii kuis jõudsid. Kui Maltal seostati Eestit vaid Eurovisioooniga, siis siin teisel pool maakera, oli piisavaks kirjelduseks, et oleme kuskilt Euroopast. Üks noormees siiski teadis väga hästi, et eelmine aasta Tšiili jalgapallikoondis võitis Eestit 4:0 Santiagos, aga seda, kus Eesti asus, ta muidugi ei teadnud. Kuna kõik olid hästi sõbralikud ning õlu odav, siis järgmine päev oli kole õllepohmakas.

         Kui kohalikus tänavapildis ringi vaadata, siis elu siin õitseb täiel rinnal. Erinevalt depressiivsest Lõuna-Euroopast, kus aasta algul viibisin, on siin baarid, tänavad õhtuti inimesi täis.  Kaubanduskeskustes vaesed pereemad ei jõua pungil ostukärusid tõugata ning karjuvat vaesust silma ei hakka. Igal pool saab kaartiga (ka deebetkaardiga) maksta. Autod on uued. Kuna siin pole euroreegleid, siis siin on väga palju Hiina ja India automarke esindatud, mis tihti näevad välja kui kloonid Euroopa ja Jaapani markides, kuid on ilmselt tunduvalt odavamad. Ilmselt need igasugu ohutus-ja heitgaasi teste ei läbiks, kuid siin sellest lugu pole. Bensiin maksab siin sama palju kui Eesti 840 peesot (1,31 evrot) kuid diisel on odavam 600 peesot (94 senti).

       Viimasel kümnendil palju tõusnud vasehinnad ning 90ndatel juurutatud turumajandusreformid on igapäevaelu väga positiivselt jõukuse poole pealt mõjutanud. Tööpuudus on olematu ning igaüks, kes liigutada viitsib, saab tööd. Tšiili standartne töönädal on 45 tundi 9 tundi päevas ning puhkus aastas 3 nädalat. Kuigi jah kui jalutada La Serena peatänaval, siis on see alati inimesi täis olenemata päevast ja kellaajast- eriti just välja ei paista, et inimesed palehigis töötaksid. Ilmselt on palju kaevureid, kelle tööplaan võimaldab pikalt töötada ja pikalt puhata. Tšiili on maailma suurim vasetootja tootes 30% maailmas kaevandatavast vasest.

      Kui väljas söömas käija siis söögiportsud on hiiglaslikud. Väljassöömine on suht samas hinnas kui meil, aga portsud oluliselt suuremad. Palju toitu on rasvased, salatitele siin rõhku eriti ei panda. Kui ühes restoranis võtsime kolme peale lihavaagna (erinevalt küpsetatud steak, kana ja sealiha), mis oli mõeldud kahele ja pudeli Cab. Sav-i, siis saime sellest kõik söönuks (3 täiskasvanud meest) ning jäi veel ülegi ning see maksis 17000 peesot 26 eurot kokku. Eestis vaevalt lihast surnuks sama raha eest sööks.

     Tšiili ilma kohta küsida on sama kui küsida mis ilm Euroopas on. Kui riigi pikkus põhjast lõunasse on 4200 km, siis see on sama, mis Eestist Türkki. Selle ala sisse jääb mitmeid erinevaid kliimavöötmeid. Mina saan siin vaid kirjeldada seda, mida näen La Serena ümbruses. Kunagi Austaraalias arvasin, et kuivemat kohta olla ei saa, kuid Austraalia on Tšiiliga võrreldes vihmamets. La Serenas sajab vaid 50 mm. aastas ja see seda vaid 5l päeval aastas. Kuigi talvel (loe praegu ) on hommikud kõik väga udused, siis vihma sellest udust ei tule. Taimed on kohastunud niiskust võtma õhust. Eesti vihmases suves võib selline kuivus tunduda väga ahvatlev, kuid nähes kuidas suurte paakautodega joogivett veetakse ning kui närtsinud loodus on, siis küll mulle Eesti lopsakus meeldib oluliselt rohkem. Ollen nüüd näinud kuivi Lõuna-Euroopa saari (Malta, Madeira) ning Austraaliat ja Lõuna Ameerikat, siis võib-olla tõesti oleme kunagi eelisseisus kui magevesi maailmas tõeliseks ihaldusväärseks muutub, elame-näeme.

Ok  kolm lehte on täis kirjutatud ning silmad grillis juba sellest. Järgmises kirjutises lisan rohkem fotosid ning kirjutan reisist Elqui Valleysse.