Juba hakkab tavaliseks muutuma, et komandeeringutel nädalavahetused vabaks jäävad- seekord saime lihtsalt töö valmis laupäeva hommikul ning kuna traditsiooniliselt on pühapäeval Tallinna saabuvad lennud täis, olime sunnitud jääma veel Itaaliasse. See oli nagu ideaalne kokkumäng, et külastada oma sõpra Davidit, kellega kohtusime Lääne-Austraalias Perthis. Davidiga sain sina peale esimestest lausetest alates osalt sellepärast, et meil mõlemal on inseneri haridus ning muidu sarnane vaade elule. Ma ei tea palju ma inimesi oma reiside jookusul kohanud olen, aga enamusega pärast visiitkaarti vahetust ning lubadusega Fabebooki lisada asi piirub. Kuid Davidiga oleme ühenduses läbi Skype regulaarselt nii korra kuus, et Berlusconit kiruda ning mõlgutada mõtteid, kuhu elu edasi võiks liikuda ning millised trendid maailmas aset leida. Kuna ta on nüüd kihlunud, siis oli ka mu suurem huvi lisaks näha ära ka ta tulevane naine ning proovida ära traditsiooniline Trentinia köök koos punase veiniga, mis selles piirkonnas väga kuulus pidi olema.
Kuna Trento, linn kuhu pidin suunduma asus 350 km kaugusel, siis sõitsin sinna rongiga, sest variant kiirtee+kütus oleks kindlasti edasi-tagasi kallim tulnud. Rongid on siin mugavad ning pärast ümberistumist ning ligi nelja tundi rongis olingi kohal.
Päris sehkeldusteta rongisõit muidugi ei läinud. Nimelt Monfalconst ostsin pileti Trentoni ning Veneetsiast pidin ümber istuma teise rongi Eurocity, mis suundus Müncheni. Tuli aga välja, et Trenitalia (kohalik Edelaraudtee) müüs mulle rahus pilet ka Deutche Bahni opereeritavale Eurocityle. Kui Eurocityl Trenitalia pileti esitasin öeldi mulle, et see pole kehtiv siin rongis. Mina vastu kontrolörile, et loe hoolikalt, kõik on siin kirjas nagu peab. Tuli välja, et eelnimetatud firmad on nagu Vesipruul ja Piibeleht, et action käib pidevalt nende vahel. Kuna ma keeldusin nii uut piletit ostmast (niigi oli see suht kallis ) kui ka mahaminemast klaarus asi sellega, et piletist tehti koopia lubadusega Trenitaalialt raha tagasi nõuda. Tagasitulles olin targem ning ühtki probleemi polnud.
Nii kui rongijaamas kokku saime hakkasime rääkima, sest viimati näggime üle 2 aasta tagasi ning jooksul oli teemasid mida meenutada lademetes.Õhtul külastasime kohaliku populaarset trattoriat, kus sõime ning edasi läksime kohaliku diskobaari, kus sai paari Davidi sõbrannaga ka mõne tantsu tehtud.
Järgmine päev käsime ta vanemate juures, 700 m kõrgusel ning vaated, mis sealt isegi vihmase ilmaga avanesid olid hunnitud. Vanemad olid muidugi suures segaduses, et kuidas saab ex-sovieti noormees tööl Itaalias olla , aga pärast selgitamist rahunesid maha. Nad ise olid ka 2003 aastal Balti riike külastanud ning peamine, mis neile meelde jäi olid pikad inimesed ning sihvakad ning ilusad tüdrukud (ei miskit omapärast!!)
All mõned fotod meenutamaks antud nädalavahetust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar