Olin küll nime Madeira varem kuulnud, kuid miskit seost, kus see asub ning millise saarega tegu on, polnud mul olemas. Kui personalijuhiga eelmine nädal Eestis ületundide tasustamise osas vaidlesine ning kui ta küsis, kuhu järgmisena lähete ning ma ütlesin, et miskile Vahemere saarele nimega Madeira, siis ütles ta „Vau ja mina pean siin samal ajal teie töötunde kokku lööma kui teie sellises kohas olete.“ Avasin siis Wiki ning uurisin, millega siis tegu on. Tuli välja, et Madeira ei ole teps mitte Vahemere saar (ilmselt seostasin, teda enne Mallorca või Maltaga) vaid asub hoopid 400 km. Põhjas Kanaari saartest, 1000 km. Läänes Maroccost ning 1000 km loodesuunas Portugalist, ehk siis riigist, mille võimu alla saar kuulub. Saare enamus sissetulekud tuleb päikesenäljas turistidest ning see peaks olema hea enne enne siia saabumist. Minu jaoks peaks tegu olema kõige läänepoolsema kohaga, kuhu ma oma jalga tõstnud olen.
Tavaliselt meid kuurortitesse ei saadeta, ikka on sellised isoleeritumad ja vähempopulaarsed kohad, kuhu tööstus rajatud on, ent ka majutus ja meelelahutusasutused vajavad energiat, et kõik saaks sätendada ja sillerdada.
Kui töökaaslasega Kopenhageni lennujaamas lendu ootasime, siis see ei tõotanud head, nimelt olime ülekaalukalt kõige nooremad reisjad, kes selle vähetuntud taani odavlennufirma Cimber Sterling reisil olid. Enamus oli suht eakad Taani pensionärid. Töökaaslase oletus oli, et küllap on miski turismigrupp, et nii homogeenne vanusedetsiil esindatud on. Kui aga 4,5 tundi hiljem Funchali lennujaamas maandusime, ning ka mitut teist lennukitäit TUI (Euroopa suurim reisikorraldaja) poolt toodud eakamaid puhkusenautijaid nägime, siis arvasime, et küllap on aastaaeg selline, et vanematel inimestel on kergem antud momendi temperatuure taluda ning suve saabumist ettepoole tuua.
Kui auto Hertzist kätte olime saanud, siis soovis teenindaja meile ilusat puhkust mille peale pidime seletama, et me tulime siia ikka tööle, mitte puhkama. Üldse autorendis oli kohe aru saada, et tegu on turismipaigaga, nimelt suutis müügimees meile pähe määrida linnamaasturi Nissan Quasqai, mis siinsetel kitsatel ja mägistel teedel oli pigem nuhtlus kui luksus. Lisaks üritas ta ka miskeid muid jamasid määrima, kuid ütlesin siis selle peale STOP, kõik, mida vajame on meil olemas ning asi sellega klaar.
Funchalis, mis on saare suurim linn, polnud esialgu aru saada, kus viibid, valgeid turiste kõik kohad täis- ei miskit erinevust, kas oled Phuketis või Gold Coastil Austraalias. Palmid ümberringi, söögikohad menüüdega 10s eri keeles kaasaarvatud ka ugri-mugri omas (vt. pilti allpool)
Kuna ma klimatololoogiast ei tea midagi, siis mulle on arusaamatu, kuidas saarel, mis on ümbritsetud veega, saab olla nii vähe sademeid. Kogu Madeira saar tundub ääretult kuiv olevat- kõik, mis pole kastetud anub vee järele. Kogu see lopsakus ja roheline muru saadakse ainult tugeva kunstlikku niisutuse abil. Samas lennukilt maha tulles selline kuiv õhk naha vastu ei tulnud, ookean hoiab ikka õhuniiskuse üleval. Kuna ookean ei lase temperatuuri ekstreemumitel tekkida, siis oli päris harjumatu, et kõikvõimalikud troopilised viljad saavad siin rahus kasvada alates banaanidest passionfruitideni. Mu jaoks oli see mõningane üllatus, et isegi riigis kus käibel on euro võib banaanipuud kohata. Siiamaani olen banaani ikka Kesk-ja Ladina Ameerikaga seostanud.
Esimene õhtu läksime sööma ühte Hiina restosse, sest tekkis isu magusas piprakastmes pardi ning idudega praetud nuudlite järele. Euroopa inimesed, kes muidu võib olla Aasiasse ei satu, saavad siin küll igasugu Aasia kööke maitsa, alates Liibanonist lõpetades Jaapaniga välja. Kui olime söögi lõpetanud, siis kuulsin kuskil elavat muusikat. Kohapeal, aga ilmnes, et tegu oli lihtsalt ühemehebänga tühjas baaris, kuna baar oli kohe taksopeatuse juures, siis küsisime, kas siin ka vähe noorematele inimestele mõeldud meelelahutusasutusi on, siis vastus tuli, et kas te noormehed siis ei teadnud enne siia puhkama tulekut, et Madeira on eakate saar. Tõepoolest nüüd saime lõpliku kinnituse küsimusele, mis oli alates Kopenhageni lennujaamast vaevanud. Ütlesime taksojuhile, et tegelikult oleme siin veidi töö asjus ning puhkus on sekundaarne, ainult siis kui aega üle jääb.
Kuna ilm on praegu enam-vähem nagu Eesti suvi väljaarvatud ööd on soojemad, siis vajadust niiskust tõrjuda või temperatuuri alandada konditsioneeri abil pole. Ilmselt ka sellest kohaliku elektrijaama valik just praegu just see töö ette võtta, sest tarbimise tipp tuleb alles paari kuu pärast. Isegi praegu ülejäänud generaatorid, mis töötasid samaaegselt kui me ühe kallal olime, töötasid vaid poole võimsusega 12 MW peal.
Hotell, mis oli reisibüroo poolt broneeritud, on miski Holiday Inni ja Hiltoni kloon nimega Savoy Garden . Miks ma nii nimetan, on see et nagu eelnimetatud kohtades, siis ka siin iga liigutus võit teenus, mida soovid maksab. Internet on 5 euro tund või siis 10 eurot ööpäev, sussid 9 eurot, telekas filmid ainult raha eest, tavalisi kanaleid pole ning kõik tehakse selleks, et sa ikka rohkem teenuseid tarbiks. Kui tavaliselt on 4 tärniga tähistatud hotellides väike minibaar, kus röövelike hindade eest võib endale õlut ja viskit osta, siis siin seda pole. Küllap Mr. Beani sarnased koonrid inglased nii palju „viisakalt“ külmi arveid teinud, et keegi enam külmikusse miskit ei raatsi panna. Kõige absudsem on oli veel see et kui öösel hotelli tulla siis uks on kinni, et keegi maksmata välja ei pääseks. Nimelt olevat varasemalt inimesed minema läinud öösel salaja ilma arveid tasumata.
Keeli, mis siin tänaval jalutades kuuleb on mitmeid, kogu Kesk-ja Põhja Euroopa on esindatud. Hästi palju on kuulda soome keelt ning palju ka ameerika inglise keelt. Eelmine aasta Singapuris gaasitankeri Tannguh Jaya peal olles, antud aluse kapten oli enne töötanud kruiisilaeva peal. Põhjus, miks ta sealt ära tuli, oli, et seal ei teeninud piisavalt. Tegelikult olevat palk olnud väga hea, kuid põhjus oli, et koguaeg krusiisilaevad külastasid imeilusaid paiku ning kui laev merel polnud, siis polnud ka meeskonnal miskit muud teha kui ka ilusaid paiku külastada ning kuna ahvatlusi sellistes kohtades on palju, siis kulus kogu palk ära. Siin Madeiral on ka turistile mõeldud aktraktsioone palju ning ka kruiisilaevu ning nüüd ma saan aru, miks ta särava kruiisilaeva vahetas palju vähem atraktiivse tankeri vastu.
Kui kodus teeme kõik, et päevast maksimum välja võtta ning valget aega võimalikult hästi ära kasutada, siis siin on kellaaeg nii seatud, et kella 7 ajal hommikul on väljas pilkane pimedus alles, kuid õhtud on pikalt valged. Päris harjumatu on tööle sõita pimedas!
Allpool mõningad fotod, siis Madeiralt.
Vaade hotelli katuselt saarele. Majad on ehitatud väga kõrgele mäe otsa.
Vaade toast, mmm meri ja soe ilm.
Kolleegiga kohaliku õlut rüüpamas.
Meeleheitlikult banaaniraksus.
Teed on hirmus käänulised ja kitsad kui mägedesse sõita.
Ka Eesti keeles saab rooga tellida.
Kohalike härrade meelistegevus tundub kaardimäng olevat.
Tundub, et niipea nüüd mul kuskile minekut ei ole, seega võib olla ka blogimises paus jälle sees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar