13. lend see aasta...

Lugesin ära, olen see aasta 12 korda lennanud. Eile pidi olema 13. lend. Pole sellele numeroloogiale kunagi suurt tähendust pannud, kuid miks see mulle meelde praegu tuli, on ilmselt seepärast, et igavlen ning miskit muud pole teha. Aga igatahes kirjutan siis lahti, mis see number 13 siiamaani kaasa toonud on.

Eile pärastlõunal Tallinnast Finncomi propelleriga Helsinki lend oli nagu ikka kõrvulukustav, aga õigeaegne. Seekord oli isegi privileeg, et sai pagasi nii ära anda, et öeldi, et järgmine kord võtke pagas välja Jaapanis Nagoyas. Vau milline luksus, nimelt olen kogu aeg Helsinkis pagasi välja võtnud ning siis uue check-ini teinud ja ka seekord ütlesin juba lennujaama neiule, et tahan pagasit Helisnkis kätte saada, kuid töökaaslane oli kõrval ning ütles, mis sa ikka hakkad jändama, lase edasi otse saata, ei pea uuesti turvakontrollidest läbi minema lennujaamas ning võib olla pole meil selleks aegagi. Tõepoolest, kuna elutempo on viimased nädalad väga kiire olnud, siis tõesti ainus asi, mida ma vaatasin pileti patakast, oli väljalennuaeg Tallinnast ning edasist ei uurinudki, aga see selleks.

Igatahes kui lennkile mineku aeg kätte jõudis, öeldi, et väljalend viibib pool tundi. Poole tunni pärast öeldi, et uus info tunni pärast. Ning vahepeal jagati juba 10 eurosed toidu voucherid välja. Soomes, eriti veel lennujaamas, selle rahaga palju ei tee, ent kena žest sellegipoolest Finnairi poolt. Kui uue informatsiooni aeg käes oli, öeldi, et Nagoyas nagu ka teistes Jaapani linnades on taifuun ning seetõttu lend toimub kui ilmaolud paranevad. Kell 20.30 jagati järgmised toidutalongid välja, seekord 17 eurot ning öeldi, et lõplik selgus lennu osas saabub, kell 22.00. Kui aeg seal maal oli, öeldi siis lõpuks, et lend toimub 2.30 öösel, ehk siis planeeritust 8,5 tundi hiljem. Aga ärgem hõisakem enne ööd. Kui kell 2 sai, tuli uus info, et lend on tühistatud ning kõik inimesed viiakse hotelli. Hotelliks oli (ja veel ka on ) Sokos Vantaa. Sokos hotellide juurde kuulub teatavasti baar nimega „Amarillo“ (kes ei tea vaadaku Tallinnas Viru hotelli Tammsaare poolset sissepääsu hoolikalt) ning erandit polnud ka siin. Kui hotelli jõudsime kella 3 ajal öösel, siis tuli välja,et „Amarillo“ sissepääs on samast uksest, kus hotellilgi ning ka minu tuba oli teisel korrusel, ehk siis samal korrusel kus „Amarillo“. Kuna magada ei saa kui diskotümps sul tuppa kostub, siis läksin vaatama, et mis koht see „Amarillo“ siis on, tuli välja et kogu kogu meie seekordne meeskond oli seal juba õlleklaas käes. Jõin siis ühe õlle ning õnneks kaua ei läinudki kui aeg oli seal maal et baar kinni panndi ning mina lõpuks magama sain. Jaapani pensionärid, kes moodustasid läbiva terviku antud lennureisjaskonnast võisid küll kirjuda kui hotelli ette jõudsid millised jubedad inimesed need soomlased on J.

Täna (laupäeval) saime aga uue info, et enne homme õhtut lendu ei toimu ja kui toimub, siis läbi Hong Kongi, seega käisin ostsin Prismast puhtad, sokid trussikud ja hambapasta, sest mu reisikohver on jumal teab, kus lennujaamas.

Aga erinevalt eelmise aasta tuhapilvest võib selle aasta olemist lausa luksuslikuks pidada. hommikusöögid, korralik hotell ja muidu poputamine on midagi hoopis teistsugust kui kodust kaasa võetud toit, tekk, ihu pesu kraanikausis ning magamine Stanstedi lennujaama pingil 3 ööd.

Loodetavasti kunagi ja millaski jõuan ikka Jaapani ning kui vähegi võimalik annan sellest ka blogis teada.

Sokos Vantaa ja baar Amarillo.