Lõpuks kohal

Laupäeva õhtupoole läksin alla hotelli retseptsiooni küsima, kas hotelli hinna sees on ka tasuta minibaari kasutamine, selleks et teada saada, kas õhtuseks saunaks pean minema poodi õlut ostma. Kurva näoga teatas administraator, et ei ole, ning andis mulle paberi, kus oli kirjas, mida Finnair maksab ja mida mitte. Aga selle paberi saamine oli igatahes veel kõige parem asi, nimelt tuli sellest välja, et hotelli hinna sees on ka 35 eurone söögivoucher all restoranis. Selle summa eest saab isegi Soomes juba korraliku prae. Käisin saunas ära ning kui kolleegidele teatasin seda uurist, oli enamus neist juba söönud, kuid kuna söök oli TASUTA, siis ikkagi sain endale söögi kompanjonid kaasa.

Nagu eelnevas postituses mainisin, siis mu tuba asus teisel korrusel, ehk siis samas, kus ööklubigi ning kui ma pärast söömise lõppu trepist üles tahtsin minna, peatas mind turvamehe käsi. "What the f..ck," ma tahan oma tuppa minna, selle peale ütles ta, et osta pilet 10 eurot. Tuli välja, et õhtul oli klubis miski live-band ning sissepääs oli tasuline. „Mu tuba on siin, te peaksite mulle 10 eurot maksma, et ma bassi madalaid helisid oma toas pean kuulama.“ ütelsin talle. Õnneks anti mulle tasuta käepael ning sain ikkagi tuppa. Käisin ka nats bändi kuulamas ning jõin mõne õlle, kuid olin suht väsinud, muusika oli kõrvulukustav, rääkida ei saanud ning läksin suht vara magama (kell 1). Pühapäeva õhtul läksime viimaks lennujaama, kui Check-inisin anti mulle veel üks 17 eurone voucher. Kuna olin just hotellis jälle 30 eurose prae söönud, siis kõht oli alles täis ning otsustasin selle hoopis Finnairi "Tax-free" poes realiseerida. Kui väravasse jõudsin, küsisin teistelt, et mis need selle voucheriga tegid, siis tuli välja, et keegi peale minu polnud seda saanud, imelik igatahes ning selline tobe "miks just mina sain tunne". Aga Hong-Kongi lend läks kiirelt. Kuna uni oli hea, siis ei saanudki aru, kui juba oli maandumise aeg. Lennujaamas olime 3 tundi, kuna tegu on ilmselgelt hubiga, siis nägin siin siis esimest korda ära alloleva juraka. Tegu on siis Airbus A380iga, mis on siis praegu maailma suurim reisilennuk.

Boeing 747-400sid oli siin nii palju, et ei pannud nagu tähelegi massist. Nagoyasse lendasime Cathay Pacificuga, mis on Oneworldi (sama liit kus on Finnair) liige. See lennufirma erinev senikogetutest sellepoolest, et söögi järel serveeriti kõigile jäätist! Minu kõrval istus moslem, šikis ülikonnas, küllap miski ärimees. Kui ta lühikese aja jooksul WCs kaks korda käis, mõlemal korral portfell kaasas, hakkas mus tekkima kahtlus. Mhm- 11. septembri 10. aastapäev läheneb. Kahtlus süvenes veelgi kui miski aeg 15 enne kuut hakkas ta kummarama ette-taha käed üles tõstetult. Õnneks kahtlused osutusid vääraks ning maandusime õnnelikult kell 9 kohaliku aja järgi. Siis hakkasime otsima hotelli, mille HRG worldwide (tööandja reisikorraldaja) oli meile kinni pannud. Tuli välja et hotell on lennujaamast 40 km. Võtsime siis kolm taksot ning 11 ajal õhtul olin hotellitoas. Suurte korporatsioonide vahel (nagu seda ABB ja HRG worldwide) on miskid eridiilid ning alati tuleb hotell võtta just nende kaudu, seepärast tihtilugu kaob ratsionaalsus ära. Kui poleks seda broneeringut olnud, oleksime rahulikult läinud lennujaama hotelli ning kõik oleks korras olnud. Nüüd sõitsime pika maa maha (taksoarve per takso 150 eurot) ning kogu see soodus kadus sellesse arvesse. Aga hotell oli uhke- pilvelõhkujatuba 27ndal korrusel ehk siis vaade missugune. See on nende firmade vaheliste diilidega hea, et see ei sätesta kas tegu on töömehega või miski CEOga broneering sellest ei sõltu. Hotelli lobbys demosteeriti veel vormel 1 autot,et siis promoda Suzuka GPd, mis siis varsti siin Jaapanis toimub.Suurte linnade kallid hotellid on Jaapanis tunduvalt odavamad ning parema interjööriga kui mujal Kobe Portopia ja Crown Plaza Nagoya on oma hinna ja kvaliteedi suhtelt kindlasti oluliselt parem valik kui, mistahes Hilton või kasvõi Sokos.

Olles üritanud magada veidi, helises telefon, teises otsas oli pomo, kes teatas et hommikul kell 6 väljasõit edasi Hakodatesse ning et lennuk läheb kell 8.

Lõunaks jõudsime kohale Hakodatesse Hokkaido saarel ning lõpuks olime kohal planeeritust 3 päeva hiljem, aga sellega meie kannatuse proovile panek ei lõpenud. Kuid, mis edasi sai sellest kirjutan järgmises osas.