Eile oli Austaalia päev, ehk siis miskit sarnast Eesti iseseisvuspäevaga, erinevus muidugi selles, et Austraalia ei saanud sel päeval iseseisvaks, vaid väidetavalt esimene Briti eskaader oli sel päeval siia aastasadu tagasi jõudnud. Kohalikele aborigeenidele on see ilmselt rohkem okupatsioonipäev. Kuid tundub, et see neid väga ei morjendanud, sest kui eile rongile läksin, oli pool vagunit neid täis ning tänu julgusnapsudele olid nad üsna lärmakad ning rõõmsad, et saavad linnas seda päeva tähistada. Võib olla tõi valge mees just sel päeval siia esimese pudeli kärakat, mis kohalikele senini tundmatu oli, kuid kui nad maitse suhu said, siis enam maha ei jätnud. Näib, et maa vallutamine kunagi oli väga valutu, sest miskit suurt mälestustseremooniat siin ei peetud, küllap kange kraam ning valge mehe poolt kaasa toodud tundmatud haigused murdsid kohalike vastupanu isenesest. Väidetavalt oli originaalide eluiga enne valge mehe tulekut 80 aasta kanti, pärast valge mehe tulekut langes see 60 le.
Päev algas eriskummaliselt. Nimelt majaomanik horvaat koputas hommikul juba vara ukesele, mu mõte oli, et küllap kutsub Austraalia päeva hommikusöögile, aga see mõte osutus valeks. Nimelt küsis ta kas mul on 10 minutit vaba aega. „On küll, ”Oli minu vastus. Natukese aja pärast tuli ta tagasi fotoaparaat käes, sombreero peas ning ujumispüksid jalas ning ütleb, et tee must mõned pildid, et näed ma üksi ei saa neid tehtud. Veel ütles ta, et ma olen natuke hull, aga ära pane tähele.Küsisin siis et kas oled soovett joonud, et nii lolli juttu ajad hoides samal ajal naeru kinni ning mainisin, et parema meelga pildistaks mõnda kena neiut kui sind. Aga noh mis seal ikka, ega see pildistamine mul tüki küljest ära ei võta, seda enam et ta tahab need pildid ju Taisse oma 25 aastasele tüdruksõbrale kaasa võtta (ise on ta 69)
Hakkasin siis teda pildistama tema samal ajal poseeris küll näitas musklit, küll kükitas ning tegi muid liigutusi. Miski hetk ütlesin aitab palju sul neid fotosid ikka vaja on. Andsin kaamera tagasi ning siis alles nali hakkas. Kõigepealt polnud ma piisavalt lähedalt pildistanud- liiga palju tausta ning liiga vähe teda ning tema muskleid.Järgmine asi oli, et liiga palju varje pildil. Ning tagatipuks oli pildil liiga palju tema suurt kõhtu näha, mis talle ei meeldinud. Ise mõtlesin et sit...st ju saia ei tee ning ütlesin, et see pole kõht, vaid on suur kõhulihas-muskel ning kui see oleks kõht siis on see suur ainult seepärast et auk, kust kõik välja tuleb, on väiksem kui auk, kust kõik sisse läheb ning seepärast tekibki selline suur „lihas” vahele.
Kuna modellile minu fotokunst ei meeldinud, siis otsustas ta asukohta vahetada ning minna tagahoovist eeshoovi, kus varju ei ole ning pärast instruktsioonide saamist hakkasin jälle pildistama. Kuid ka seekord polnud ta võtetega rahul, kuid mul sai juba villand lolli mängimisest ning ütlesin kui ei meeldi, telli professionaalne fotograaf. Lisaks vaatasid meid imelikult ka kohalikud jõnglased, kes tänaval rullitasid, et mida küll need kaks onu seal teevad. Kui oma korterisse tagasi hakkasin minema, ütles ta, et üks asi veel ning tõi välja kaamera. Ning grande finale kogu üritusele oli, et tegin veel mitmeminutilise filmi tema võimlemisest.
Pärast fotosessiooni läksin linna ning nagu juba eelnevalt kirjutasin rongis tutvusin kohalike pärisasunike kultuuriga. Kuna ilm oli suvuselt palav siis sai päev nii mõnusalt õhtusse veeretatud ikka selleks et, näha selle päeva suurimat ilutulestiku Austaalias. Õhku lasti 1,5 miljonit, ning kogu möll kestis pool tundi. Lõpus juba ootasin et läbi saaks.
Õhtul kui koju tagasi tulin, oli huntsman ämblik peegli peal, Kuna tänane päev oli üks suur pildistamine olnud inimestest ilutulestikuni, siis otsustasin ka ämblikule fotosessiooni teha. Esialgne pilt mind ei rahuldanud, kuna oli liiga palju varju seepärast otsustasin ämblikku torkida hambaharjaga, mille peale viimane üldse ära vudis. Selline austraalia päev siis, täis fotosesioone.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar