mobiil

Olen jälle tööl samas kohas kus eelmine aastagi ehk siis viljavastuvõtupunktis, töö sama, ehk siis igav ning mitte väga arenemasundiv, aga kuni makstakse ja tööd on, siis tuleb lõuad pidada ja edasi teenida. Aga täna sai natuke vürtsi lisada. Kui olin järjekordset veoautot tühjaks laadimas pillasin rinnataskus oleva mobiili šahti. Algne mõte oli, mis läinud see läinud, et seda enam ma kätte saa. Läksin siis vahetuse vanemale teatama. Ise juba kujutasin ette, et mis applaa tuleb, lohakus ja muud iseloomustavad sõnad, aga siiski avaldas ta lootust see üles leida. Otsisime siis konveierilt ja kuhjast, aga midagi.Siis aga ilmus kohale suur boss ning ütles : „Proovige helistada, siis peaks ju tooni kuulma.” Kus olid meie ajud varem. Imetlen inimesi, kes pakuvad lihtsaid ja töötavaid ideid ning ennäe hakkaski telefon kuskil kuhja all helisema. Natuke kaevamist helina järgi ning käes ta oligi. Ilma igasugu kriimustusteta ja täiesti töökorras.

Loo moraal: „ Ka nõela on võimalik sobivatel asjaoludel nõelakuhjast leida, isegi kui see esialgu võimatu tundub.”