Mr. Hallo ( nii mind kutsuti vineyardis)on ka liitunud proletariaadiga ning on asunud tublide tehasetööliste hulka. Mõte, et tutvuda austraalias oleku jooksul ka miski tehasetööga on nüüd väljundi leidnud töötamisega galveenikatehases. Tegu nagu Aussi puhul ikka kõige lihtlabasema tööga, mis vaimu ei kurna ja loovust ei nõua. Tehas ise on osa miskist korporatsioonilaadsest asjast, millel on galvaanikavanne igal pool maailmas (www.ingal.com.au ) Proovisin peale vineyardi ka inseneri ametisse saada, kuna sedalaadi tööd on siinmail väga palju, kuid loobusin pärast kahte intervjuud, sest WH viisa oma tööpiirangutega seab omad tingimused ja 6 kuud pole ju nagu ma eeldasingi mingi aeg, et tööd konkreetset tööd põhjalikult tundma saada. Siinmail on tootmiseprofiil teistsugune kui mina seni olen kokkupuutunud. Kuna enamus tööstust on otsapidi seotud kaevanduste teenindamisega, siis tooted, mida tehakse on mittestandardsed ja enamasti suuregabariidilised ja üksikühikud (single-unit). Seepärast on siin tavaline, et tootmine on rohkem töökodades mitte traaditsioonilises tsehhis. Võib juhuda et kogu tehas töötab ühe toote kallal samaaegselt.
Töö saamine Perthis võtis 1,5 nädalat.Enne Perthi olin nädal ka Bunburys, kus üritasin ka löögile saada kuid, sealne tehasetöö pakkumine oli liiga ekstremaalne minu jaoks, iga agentuur pakkus mulle lahkelt tööd meatfactoris. Kuna lambanahku koorida veel ei tahtnud, siis jätsin need pakkumised viisakalt kõrvale ning sõitsin koos ühe teise Eesti kutiga Perthi.
Selleks et tööle saada pidin läbima meditsiinilise kontrolli ning peene nimega testi drug and alcohol test, maakeeli narkotsi ja alkoholi test, rahvaslängis lihtsalt kuseproov, aga siin nimetus misugune- EPO ja teiste dopingusarnaste ainete jääknähte ei leitud. Teine kontroll oli üldine kuulati kopse, testiti silmi-kõrvu ja muid asju. Ning nädala algul asusingi tööle.
Töö on üldiselt lebo. Vahetuse algus 5.00, lõpp 1.30, reedel tööpäeva lõpp 11.00. Niisiis üles pean tõusma sigavara, kuna vaja töölejõudmiseks sõita 20 km. mööda kiirteed ja mööda kiiremat teed, kuid lahti saan ka vara, ajal kui mõni sööb hilist lõunat alles, seepärast mõtlen praegu ka miskile part-time otsale, sest vaba aega on palju ja suvi pole veel alanud, et meres käija.
Tehases on rahvaste paabel, mina ainus packpacker, lisaks veel 6 neegrit, kaks moslemit (selle järgi arvan, et kannavad imeliku mütsi) ning kohalikud. Neegrid tehases on Sudaanist mitte kohalikud aborigeenid, on ikka süsimustad teised. Tegime üks päev koos tööd, neeger on neeger, kui vaba hetk, siis räpib ja teeb muidu naljakaid liigutusi (neegritants). Kui ma küsisin, et kas aafrikasse tagasi ka kunagi, siis olid nad kohe nõud sinna minema (vaevalt küll), sest pärast austraaliat oleksid nad aafrikas kuningad oma jutu järgi. Kui teema HIVile sai viia, siis oli vastus ühene Sudaanis seda ei ole, see rohkem Keenia ja Somaalia probleem. Veel on naljakas et neegritel on pooled hambad suust läinud, kas see on miski tõu eripära ei tea.
Lõunalaua jututeemad tublile töölisele omaselt on a la kellel o suurem ja uhkem tatoo, kes kogub raha et omale uus Mac osta ning kellel on uhkem ja vingem telefon. Tore kui inimestel lihtsad asjad meele heaks teevad. Samas on imelik kuulata kui samal ajal ikka kirutakse kui madal on palk ja kui kallis kõik on ning seejärel süüdatakse uus sigaret (suitsupaki hind Aussis on ca 110 krooni). Minu jaoks suht imelik kuulata sellist juttu et palk väike ja bla bla bla kui samas on elueesmärk osta omale selliseid asju, mis peavad andma sulle miski imago, kuid raske on miskit kuvandit endale luua kui oled lihtne tehasekoll.
Tehas ise on räpane, meenutab vanaaegset vene tehast. Kõige räpasem tehas, kus ma olnud olen siiamaani. Autotehastega ei anna üldse võrrelda ning ka Norma teeb suurelt silmad ette oma puhtusega, sest sealne galvaanika osa on kindlasti väliselt paremas korras kui uhke nimega tehas Industrial galvenizers. Lagunenud, must ja kole. Ilmselt kliente siia erti ei veeta seepärast pole vaja pabistada oma imago eest. Samas tehase embleemil on tag Australian Quality Endorsed Company. Kvaliteediga tehases probleeme pole, sest kvaliteeti pole. Kui miski on kehvasti galvaniseeritud, siis hõbevärv peale ja läheb ikka läbi. Päris erinev Normast kus iga pisimgi kriips või täke tõi kliendi kaebuse.
Täna sai naelapüssil naelad otsa ning läks tund aega enne kui uus set naelu leiti, seega miskist 5S metodoloogia rakendamisest ka juttu pole. Tööpäeva lõpus oma laga koristamise nõuet pole, kui kell kukub võib rahulikult minema jalutada, ilma et peaks muretsema et töökoht jäi ligadi-logadi.
Samas võib olla aitab üldine kaos kaasa sellele, et minusugused casualid seal töötada saavad, sest miskit MRP või ERP süsteemi või siis miskite indikaatorite välja arvatud tööõnnetuste arv järgimist seal küll pole ning üldse kogu planeerimine käib tunde järgi, sest meile, kes me detaile konksu otsa paneme, et need siis galvaanika vanni saaks kasta mingit plaani peale pandud pole, seega töötame kogu aja kuid kui vaja leiame aega ka niisama rääkimiseks teeme drag outi ehk siis töötegemine selleks et näidata töö tegemist.
Tooted on seinast seina, kuidas kliendid ette saadavad, enamasti on tegu kõikvõimalike tänavapostide, tuuulegeneraatorite postide, kaevanduskola ja muu sellise suuregabariidilise kolaga. Tööletulemist-minemist siiski kontrollitakse miski koposteri sarnase seadmega, lase aga oma timesheet sealt läbi ning tunnid pannakse automaatselt peale. Muide tööalustamist-lõpetamist ja pausidele minekust-tulekust antakse teada suure sireeniga- nagu vanglas. Päris harjumatu oli seda algul kuulata. Ikka viuu- neegrid tööle, viuu- neegrid lõunale, vjuu neegrid kobige minema.
Veel noppeid. Minuga samal päeval alustas seal tööd üks Aussi naine, väga ropu suuga. Kuna mina välismaalane, siis et nats huvitavam oleks, olen mänginud natsa lolli. Kui tema jälle kirus motherfucker, siis mina küsisin kes mis amet see on kas emaprostituut ? Ei emaprostituut see pole, vaid noh selline halb sõna, oli selgitus. Või siis et He is so sweet. Mina jälle et kas kas ta on suhkruhaige a la et sweet = lot of sugar. Tema jälle et me inglased ei räägi nii otse sweet pole ainult magus vaid ka miski muu, vot nii on lood. Ta meenutab mõneti seda tädi filmis “Siin me oleme“, kes armastas kogu aeg rõhutada et on Tallinnast ja maksab, tema aga armastab rõhutada et on ainus naine tehases ja et on üksikema ja et tema eksmees on jobu, who cares. Üldse palju inimesi töötab seal agentuurile. Pakuks et miski 30 % inimestest saab oma palga töövahendusbüroost.
Ülalkirjutatu on muidugi mu kolme päeva kokkuvõtte võibolla asi muutub edaspidi, kui jah siis ka blogi seda kajastab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar