Kuna kuu pole neti saanud siis kuvan postituse mille kirjutasin valmis kuu aega tagasi.
Nagu juba maininud olen sai miski aeg tagasi viinamarjadega ühele poole, boss pakkus tööd peale hooaja lõppu ka, kuid kuna sakslased tõmbasid saksa tagasi, siis poleks viitsinud seal enam edasi vegeteerida. Viimane nädal oli nagunii üks suur kubetamine, maailma aeglasemate liigutuste tegemine ning päeva õhtuse veereamine üldnimetuse töö all.
Pidasime veel viimane õhtu maha suurema veini degusteerimise, mille tagajärjed andsid tunda veel ka järgmine päev valutava pea näol. Esialgu pidin minema koos sakslastega Perthi, et siis natuke kohapeal olla ning põhja poole mikit tööd vaadata, kuid nagu sellistel retkedel, kus juhusel on suur roll, ei tulnud läinud see nii. Lauba tõi üks farmer on osa oma lambaid viinamarjaistandusse „talvituma” ning kuna olin kuulnud, et sisemaal pidi vilja külvamine hakkama ning vaja abikäsi, siis küsisin seda ta käest. Farmer, kelle nimi on Merv oli nõus ning 15 mintsi pärast kui olin oma seitse asja seljakoti visanud, istusin juba MACKi kabiinis ja sõitsin ei tea kuhu 400 km eemale ja siin ma siis nüüd olen nagu tavaks saanud levita ning veel rohkem in the middle of nowhere next to nothing - jah see maa on hoomamatu oma suuruselt.Vedada lambaid pärnust Poola talvituma- tuleks vist eestist kellelegi pähe.
Aga jah praegu ei oskagi öelda kus ma olen tean vaid nii palju et Perthist ja Albanyst pidi see koht olema 300km. Seega siis Lonely Planeti järgi piirkonnast mida kutsutakse Wheatbelt.
Erinevalt Franklandist siis pole metsi (väheste sademete tõttu), vaid on lõpmatud põllud. Farm kuhu ma nüüd sattusin on nn. perekonnaäri ning mis pidi kohalikke mastaape võrreldes olema „pisike” kõigest 4000 ha. Jah kuidas kellelegi, sest siin on ka farme kes kasutavad 100 000 ha maad. Selleks et sellisele farmile ring ümber teha tuleks sõita 160 km!
Aga selle farmi näol on tegu sellise igaltpoolt natuke farmiga. Peamiseks sissetulekuks on nisu kasvatamine, samas on siin ka 4000 lammast ning mõned sajad sead.
Pererahvas on andis esimene päev kohe lihakäki kätte, et saaksin ennast talutööle vastavasse kaalu viia ;)
Kohapealne rahvas muidugi sellist kohta kui Eesti muidugi ei tea, kui sellest kuulsid siis tegid silmad suureks ja imestasid ainult. Kui google earthiga näitasin, siis küsisid, mis suur järv see seal teil on „Ei see on meri Balti meri”, seletasin neile.
Siin on väga suureks probleemiks vesi, kuna see dikteerib nende elu väga palju NING VETT ON VÄHE. See mida ma kraanist jooma pean, ok on vesi, kuigi eestis kutsuksin ma ilmselt vee firma kohale, kuna see on selline hall ja setet täis ning lisaks elavad selles ka miskit elukad. Kui ma rääkisin et eestis juuakse ikke kaevuvett, noh et rohkem selles igasugu mineraale ja sooli ning et vihmavesi ju selline destilleeritud vesi, siis nad ütlesid et küllap on teil see vesi mis taevast tuleb saastatud.:)
Eile sai tutvutud ka kohaliku lähima kultuuriasutusega, milleks oli pubi ning mis asus 20 km. eemal. Pubi oli krõllis nägudega lambapügajaid täis ning oma välimuselt meenutasid nad rohkem prügikolle kui pügajaid. Jõime peremehega oma õlled ära ning sõitisme tagasi. Jah mõõdukas joobes võib siin sõita, kuid kus piir mõõdukuse ja mittemõõdukuse vahel läheb, on mulle segane.
Pügajate põhitöö ongi ülla ülla pügamine. Nimelt pügatakse lambaid eri aegadel ning eri kohtades, mistõttu saavad nad seda teha omapõhitööna, kuna Austraalia on suur. Ning nagu ma kuulsin pidin pügajate brigaadid Austraaliast käima pügamas üle maailma, valdavalt siiski UK ja USA.
Üldiselt on elu maale omaselt vaikne ja rahulik siiamaani eks kui rohkem asjaga kurssi viin läheb kiiremaks.
P.S Siin on sügis mistõttu pimedaks läheb juba pool kuus õhtul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar