Pulmas Itaalias

   Eelmine nädal olin jälle 3 päeva Põhja-Itaalias. Kui tavaliselt olen ma lennanud firma kulul miskitele objektidele tööle, siis seekord maksin reisi eest ise ning reisi eesmärk polnud töö. Nimelt sõber David palus mind juba suvel  Eestis olles oma pulma. Kuna antud pidudele pole üldse viimasel ajal sattunud ning eriti veel kui kutsutakse sellisele üritusele Itaaliasse, siis otsustasin loomulikult minna. Õnneks Ryanairi-AirBalticu ajajärk on õigel ajal lennukipiletite ostmise üsna mõistlikuks teinud ning nii saigi eelmine nädalavahetus pikaks venitatud ning Trentino maakonda Põhja-Itaalias lennatud.

     Kui Eestis oli lahkudes +8 kraadi väljas, siis Trentos, kuhu ma suundusin oli +2 kraadi. Räägime veel siis külmast põhjamaast. Tõsi küll, kogu mu sealoleku vältel pilveriba ma taevas ei näinud ning päike paistis iga päev, seetõttu mõjus sealne atmosfäär meelele ja vaimule oluliselt toniseerivamalt, kui selleaastane lõputult pime sügis Eestimaal.

    Kuna mul miskit eelaimust polnud, kuidas võivad pulmad sealkandis välja näha, siis kirjeldan siin veidi, kuidas on seal võrreldes meie Eesti traditsioonidega. Üldiselt lõunas ja põhjas tundub abielu traditsioon erinev olema, kui lõunas on prevalveerivam pillav ja laiav stiil, kus sugulased üritavad üksteist üle trumbata, siis põhjas rohkem pragmaatiline ning  kokkuhoidlikum lähenemine, seda nii põhjaitaallaste pigem saksaliku mentaliteedi kui ka riiki rusuva majanduskriisi tõttu. Üks on aga sama mõlemal pool kutsutakse pulma ikka kokku kogu suguvõsa. Antud üritusel oli 95 külalist, kellest suurem osa olid pruudi ja peiu sugulased. Ikka onud tädid, vanatädid vanaonud, Enrikot, Lorenzod, Danielid, Cluaudiad, Elisabettad, Laurad jne.

    Kuna tegu on katoliikliku riigiga, siis pulmad olid muidugi kiriklikud ning tseremoonia algas juba hommikul kell 11. Kirikutseremoonia kestis kokku 2 tundi. Ei osanud mina seal miskit tarka teha, kuulasin vaid pealt ning mitte ei üritanudki lauluraamatust kaasa laulda, palvet lugeda või eesti aktsendiga „Amen“ öelda. Sellest sain siiski aru kui pruut-peig teineteisele ja pulmarahvale „Si!“  ütlesid ning selle kinnituseks kollast värvi rõngad teineteise nimeta matsi sõrme pistsid. Tseremoonia lõppedes kogus üks mammi kõigilt kohaviibinutelt märssi veidi mammonat katedraali toetuseks. Minu juurde jõudes pomises miskit itaaliakeelset, millest ma aru ei saanud, kuid hiljem kuulsin kõrvalolnud sakslase käest, et olevat küsinud kui palju ma hommikul sõin, et nii pikaks kasvasin!

Pruutpaar väljus kirikust viimasena, väljatulles visati neile peale külaliste poolt riisiteri, ilmselt miski viljakuse või õnne sümbolina. Kui kohustuslikud pildid olid tehtud, suundusid külalised restorani, kus toimus pidusöök. Meile omast traditsioonilist pulmarongi polnud, igaüks suundus eraldi, kuidi valge lint auto külge siiski anti. Samuti polnud näha isameest ja puutneitsisid, sest ühtki lille pulma ei toodud.

Restoranis istuti ümmarguste laudade ääres, mind oli paigutatud lauda, kus olid inglise keelt ka kõnelevad külalised, lisaks minule üks paar inglismaalt ning kohalikud, kes miskil põhjusel antud keelt õppima olid pidanud.

    Kuna Itaalia kultuuriruumis on suur osatähtsus toidul, siis ka kogu järgnev pulma osa oli üks suur gurmeetoitude degusteerimine. Neid käike veeti ette kahe käe sõrmedel. Kuna portsud olid  suht väikesed ning ilmselt ka toitainete poolest tasakaalustatud, siis sellist rasket täiskõhu tunnet ei tekkinud. Veidi üllatav oli, et näiteks valge kala ja liha vahele toodi magus sorbett! Võibolla selleks, et  kala maitse suust pühitud saaks. Enamus roogi toodi ainsana lauale, miskit segunemist taldrikutel polnud. Kuigi kohati olid road päris energiarikkad (eriti pasta pesto ja karbonaadiga), siis ports oli nii pisike, et liiast ei saanud see kellelegi. Ehk siis oli nii nagu Adik Levin Õhtulehe artiklis kirjeldas.

90. aastate keskel olin Itaalias ühel ametlikul vastuvõtul. Õhtusöök algas kell kuus  ja lõppes kell kümme. Selle aja jooksul toodi lauale üheksa toitu. Taldrikud olid suured, aga rooga oli nende keskel mitte üle 100–150 grammi. Lauast tõustes oli kerge olla ja öösel oli superhea uni. Mõtlesin pärast, et kui oleksin kõik need toidud ära söönud tunni või kahega, oleks enesetunne palju halvem ja heast unest oleks saanud ainult unistus. Siit ka minu soovitus varuda endale maksimaalselt aega ja anda võimalus, et seedetraktil oleks mugav oma funktsioone täita. 

    Alkohoolsetest jookidest pakuti vaid punast ja valget kohaliku veini ning nägin, et sellega ka peeti rangelt kinni reeglitest et mitte valet veini toidu kõrvale juua. Päris naljakas oli kui üks senjorita lauas protestis kelneriga, et toidu küll tõite, aga õiget veini ei toonud!

    Lauas räägiti palju small-talki ning lõpus oli mul hääl kähe ning selle kuu ja ka poole järgmise aasta norm täis räägitud. Ikka päriti, et mis valemiga üks idaeurooplane siia pulma sattus ning meie elu-olu ja pulmatraditsioonide kohta. Kuigi pulm oli rikkalik, siis külalistega suheldes jäi kõlama tunne, et elu on Itaalias praegu ikkagi raske võrreldes varasemate aegadega, töökohti napib mitmed paarid, kes lauas olid, näevad vaid nädalavahetuseti, kuna töötavad erinevates linnades. Enamus kolmekümnendades paarid isegi veel ei mõtle abiellumise või järeltulijate peale. Kohati oli seda minu jaoks üllatav kuulda, sest tegu on ju meie mõistes ikkagi jõuka paigaga.

    Õhtul kuue paiku sai kõik road, mis menüüsse kirjutatud olid, läbi proovitud ning nüüd algas mängude osa. Osaliselt sarnanes see meie pulmadega, ikka testiti pruutpaari teadmisi, teineteisemõistmist, korraldati oksjoni, määrati ülesandeid, mis külalised peavad pruutpaarile järgmine aasta tegema, tehti nalja, heideti pruudipärga jne. Miskist pulmaisa polnud, kõik mängud organiseerisid pruudi-peiu sõbrad. Kui nendega ühele poole saadi, tegi pruutpaar avatantsu, misjärel kogu pulmarahvas itaaliakeelsete laulude saatel tantsupõrandale liikus ning äsjasöödud roogadest saadud energiat kulutama hakkas. Miski aeg toodi ka paar grappa pudelit välja ning janusemad said sellest kehakinnitust otsida. Aga kuskil 9 paiku hakkas asi vaiksemaks jääma ning külalised riburadapidi kodu poole liikuma. Kella 11ks olid ka viimased lahkunud ning pulmapidu läbi. Ei miski läbustamist, laaberdamist või pikalevenimist. Tulime pruutpaari ja veel mõne sõbraga koju ära ning järgmine päev oli väga hea ja värske olla. Pruutpaar sai rahulikult veel viimaseid asju reisikotti pulmareisks panna, mina veidi Dolomiitides matkata. Esmaspäeval oli mul tagasilend ning pruutpaar siirdus pulmareisile maakera kuklapoolele. Oli hea vaheldus veel enne aasta lõppu.

All on siis veel näha mõned fotod antud reisist.

Pruut....

 

ja peigmees....

ning nad koos.

ja pulmaato

Laud, kus ma siis pulmas istusin

Mänguhoos....

 

Piduhoos..

 

Tantsuhoos pruut koos isaga...

 Mina pruutpaariga poseerimas.

 Vaade kohalikule külale, kus pulmapidu toimus.

Jaanuarist hakkan ma uues ametis tööle ning enam regulaarselt ei reisi. 2008 aastal alanud teekond on vähemalt mõneks ajaks läbi saanud, kirjutan miski aeg veel siia ühe epiloogi, kus vaatan tagasi läbikäidule, mis see mulle andis, kuidas mõjutas-muutis ning arendas.