Kruiisilaeval Veneetsias

Nädala alguse poole olin elus esimest korda korralikul kruiisilaeval ehk siis sellisel, milliseid tihti suvel Tallinna reidil võib kohata. Laev randus Veneetsias, Itaalias ning suht kohe kui laevauks lahti tehti, läksin sellest sisse, sest aeg, mis siin ette nähtud oli, oli suht piiratud. Sisenemine oli suht sarnane lennujaamaga, kotid skanneeriti läbi ning passi uuriti põhjalikult. Selleks ajaks kui turistid selle ajaloolise hõnguga sooküla tutvumisega ühele poole saanud olid, pidin mina koos soomlasest kolleegiga oma tööde ja toimetamistega valmis olema. See on ka põhjus, miks Veneetsiast ei tule antud postituses sõnagi juttu- pärast laevale sisenemist enne siit välja ei tulnud, kui kõik valmis oli.

Siiski päris esimene tööalane laevakülastus see mul polnud, tuli meelde et 2010 a. detsembris olin  Singapuris ühel BP LNG  tankeril (Tangguh Foya),  seega miskid kogemused laevast olid olemas, kuid kruiisilaev see juba kõlas kui hoopis teine tase. Laevaks oli siis Celebrity Silhouette, mis kuulub otsapidi nagu enamus maailma suurimaid kruiisikaid Royal Caribbeanile. Kuna tegu on vaid paar aastat vana alusega, siis kogu sisu jättis väga  impressionaalse ja moodsa mulje. Kogu sisustus oli kujundatud nii, et vaevalt jäi ruumi arvamiseks, et tegu on laevaga. Allolevad pildid annavad sellest rohkem aimu, aga enne panen siia veel kirja laeval kuuldu-nähtu-kogetu.

Tundub, et laevameeskond on globaliseeruva maailma kontsentreeritud näide. Kuna igal meeskonna liikmel oli nimesilt koos päritolu riigiga, siis segu mis neilt nähtus oli väga suur. Üllatavalt vähe oli küll maailma suurimaid „mehemehi“ filipiinlasi, kuid kogu Ida-Euroopa Venemaast, Bulgaariast,Rumeeniast eks- Jugoslaaviani  ning muu maailm vähemal määral oli siin laevameeskonnas esindatud. Tehniline personal, kellega meie kokku puutusime, oli suurel määral pärit Kreekast. Üldjuhul on igal meeskonna liikmel 4 kuud merel töötamist ning  siis 2 kuud puhkust, seejärel on õigus otsustata kas pikendada lepingut või ei. 

Kreeklased Kostas ja Gregorious, kellega rääkida sai, olid mõlemad Tallinnas käinud ning meenutasid sooja südamega seda linna kui maailma kõike ilusamate neidudega paika. Lõunamaalasele omaselt saatsid kogu nende juttu kätte liigutamine räägitu ilmestamiseks.  Lisaks olid nad minule väga üllatavalt teadlikud Tallinna suurest „CO2 säästmisest“, nimelt olid nad kuskilt näinud uudislugu Tallinna tasuta ühistranspordist ning kiitsid seda kui väga  rohelist  algatust.  Ise muidugi vaikselt muigasin selle jutu peale ning pähe tulid mõtted peatsetest valimistest ning Keskerakonnast, kuid ei hakanud ka nende  illusiooni tasuta asjadest murdma. Kostas ise oli pool aastat tagasi ülikooli lõpetanud ning nüüd kutsus ennaast vangiks, kes kannab laevas aega. Nimelt kõik päevad mööduvad tal mootori- ja elektriruumis, sest erinevalt turistidest ta sadamas maale minna ei saa ning vabal ajal külastajatele mõeldud ruumides olla ei tohi. Aga kuna Kreeka olukord on ju kõigile teada, siis oli ta õnnelik, et tal vähemalt on tasuv töö, mis aitab tal nii öelda jalad alla saada.

Üldiselt kogu meeskond erinevalt reisjatest  ongi üldjuhul noored või nooremapoolsed, eriti käib see nn. „pehmema“ teenindussektori kohta. Samas kruiisitajad on sarnane kuvand, mida Andrus Veerpalu kunagi oma pensionisamba reklaamis meile maalida püüdis, vaikselt oma päevi õhtusse veeretavad Ameerika babyboomeritest pensionärid.  Julgen väita, et 90% külastajatest olid siin laevas vanemad kui 70. aastat. Selles osas kuulub M/S Celebity Silhouette samasse kategooriasse teiste „M“ tähega puhkuse sihtkohtade nagu Mauritius ja Madeira oma vanuseliselt kontingendilt.

Ma olen ööbinud paljudes hotellides, kuid see, millega see laev üllatas, ületas neid kõike. Stiil ning  disain oli ülimaitsekas ning viimistlus, erinevalt paljudest kallitest hotellidest lõpetatud ning täpne. Kajutid olid korralikud ja suured ning suurt miskit hotellitoast ei erinenud.  Saksa kvaliteet (laeva ehitaja oli Papenburgi dokk) ja täpsus paitasid igal sammul silma. Söök, mida pakuti oli põhimõtteliselt kõik, mis pähe sai tulla. Õhtusöögi buffeel võis valida  Itaalia, India, Tai, Jaapani või Lääne köögi vahel ning muidugi võis nii palju sisse ajada „steaki“  ja ahjulammast kui süda ihkas. Kahju, et mu magu nii väike oli, et kõike seda head ja paremat vastu ei võtnud. Alkohol, mida pakuti oli  kallis, kuid see oli osa ärimudelist, et turistidelt raha kätte saada. Kogu maksmine oli tehtud ääretult mugavaks- toakaart seoti krediitkaartiga ning kui miskit osta tahtsid, pidi vaid toakaarti andma, tšeki allkirjastama ning summa läks krediitkaarti kontolt maha.

All on mõned pildid siis antud laevast.

Väljast nägi siis välja selline!

Laeva keskosas on läbi 14 korruse kulgev terraarium. Pildil esiplaanil on miskil keskel dekil asuv raamatukogu.

 Liftid olid maitsekad ning üleni klaasist.

   

Bufeelaud on äärmiselt rikkalik!

 Niisama lebotamiseks on eriti lahedad lugemis-vedelemisnurgad.

Iga luksuse juurde käib ka oma kunstigalerii.

 Laeval oli ka diskoteek, kuid kellele ja milleks jäi veidi arusaamatuks.

 Alumistel tekkidel olev luksuspoodide tänav suurt Foorumi keskusest ei erinenud.

 Ülemisel dekis oli päris muruga nii öelda muru klubi, kus sai siis "maahõngu" tunnetada.

 Õues oli päikesetoolide vahe ovaalne rada, mida kutsuti  "jogging trackiks", kus sai soovi korral hommikujooksu teha.

 Basseinid ülal olid väiksed kuid ilusad.

 Jazz-baaris esines tühjale lavale big-band. Lisaks oli laevas veel amfiteater, kuid sellesse ma kahjuks sisse ei saanud.

Huvitav kogemus oli see kruiisilaev kindlasti ning äkki kunagi kui vana olen, saan selles ka reisi pärast mitte tööasjus olla.