Viimane osa Jaapani projektist toimub Nagoyast tunnise sõidu kaugusel Mount Kasatoris. Nagu eelnevalt hoiataud oli, nii ka on. Lõppklient on väga nõudlik ning meetodit ja võtted, mis enne olid igati aktsepteeritud on nüüd osutunud valeks ning lisaks ollakse muidu kukil kogu aeg. Tegu on peene poliitilise malega, milles töölised on on kui etturid laual. Nimelt osaliselt otsitakse lõppkliendi poolt põhjuseid kuidas Japanese steel worksile (JSW) ära teha ning kuna meie oleme JSW allhankijad, siis meie tööle heidetakse ette pidevalt arvestamata et 65 tuulikut on siin riigis juba korda tehtud.
Naljakas on, et nüüd JSW on leidnud, et genudel on kehva värv peal ning viimased kaks päeva oleme meisliga vana värvi maha kaapinud, just ühest spetsiifilisest masintöödeldud kohast, samal ajal kui muudest kohtadest rooste jookseb igalt poolt vastu, kuid nagu Jaapanis on kui on öeldud, et just sealt, siis on sealt. Tegelikult pidi olema peenem tagamõte, et vigu otsitakse, et saada JSWlt generaatorite vahetust, kuna tellitud on valede parameetritega generaatorid. Juba Normast ma mäletan, kui Volvo esindajad käisid, siis pärisid just minusuguselt madalamalt mutrilt asju ning nagu ma hiljem kuulsin pidi see strateegia olemagi, et võimalusel hiljem hinnaläbirääkimistel leitud põhjusi ettekäändeks tuua.
Ilm on praegu vahelduv, mõni päev külm, mõnipäev soe. Eile oli koguni nii soe, et kannatas T-särgiga väljas olla. Toidupoes tulevad juba mitu nädalat jõululaulud ning ka plastmassist lumememmi ning muud jõulunodi võib osta. Kapitalist teeb oma tööb, kuigi muidu jaapanlased eriti kristlikud ei ole, siis jõule vähemalt kaubanduses tähistatakse täiel määral, sest mida rohkem sa tarbid, seda paremini läheb majandusel. Tornidel liftidel vahetati ka musika ära, nüüd on ka seal püha öö üles ja alla minnes kogu aeg kõrvus (selline tehislik nagu vansti vilkuvate jõuluküünalde juures oli)
Kuna paikneme Nagoyale lähedal, siis laupäeval kohalikus „international“ baaris oli europiidsest rahvusest inimesi rohkem kui kohalikke. Enamus olid küll jänkid, kuid nagu ma juba Kanoyas aru sain, siis suure osa valgetest inimestest moodustavad inglise keele õpetajad. Mitu korda on poes tuldud juurde küsima, kas sa oled inglise keele õpetaja, kui ütlen „ei ole ma töötan siin,“ siis kohe pakuvad, et miski kas sa oled insener. Omast arust ma selline välja ei paista, aga küllap, siis see on seos, mis neil välismaalastega on, kes inglise keele õpetajad pole.
Tsu city, milles me peatume on igav linn, miskit siin ei sünni ning kui kohalik pole, siis vaba ajaga (mida meil on ainult pühapäeval) eriti miskit peale hakata ei oska. Järgmine nädal tahaks Nagoyasse sõita rongiga, ehk seal saab Toyota muuseumis ära käia, aga eks näeb. Hotell on standadtne kuid sellele vaatamata väga korralik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar