Kui kuulsin, et Tappis tuleb meile uus asjaajaja-autojuht, siis sommid kirjeldasid teda mulle kui umbes 90 aastat vana pimedat ja kurti. Kui esimest korda mister Takaharat nägin, siis tõepoolest väline ilme palju ei petnud. Juhtusime Esashist-Hakodatesse bussisõidul kõrvuti istuma ning tundus, et see härra on armunud oma I-phone’i. Igatahes söandasin teda segada ning alustada miskit small-talki, kuid sellest ma suurt aru ei saanud. Seega sommid rääkisid tõtt. Igatahes mitu nädalat hiljem kuulsin laplase Tommi käest , et nad olid tagapingis seda üritust nähes mu peale irvitanud, et Alo üritab lolliga sõprussidemeid luua. Hiljem kui Mr. Takahara oma rolli autojuhina täitma hakkas, tuli tõepoolest turvavöö peale panna, sest ta sõidutehnika oli omandatud 90 aastat tagasi. Aga, mis see sõit siis ikka ära, on avariid ta ei teinud erinevalt Mr. Kanost ning kõik sellega korras.
Kui laupäevaõhtul vahetus tormi tõttu ära jäi, siis selleks, et mitte öörütmi segamini ajada, otsustasime „vabatahtlikult“ töötada kohalikus kõrtsis. Kui hotelli lobbys kokku saime, siis oli seal ka härra Takahara. Ei tea kust talle see info jõudis. Igatahes võtsime ta siis kaasa ning maabusime, kohe hotelli kõrval olevas Jaapani stiilis baari. Väike õlu paneb ikka jutu paremini jooksma ning üha rohkem seoseid hakkasin ma aru saama, miks Mr. Takahra just sellise kuvandi meile jättis esialgu. Tuli välja et, pole vist riiki, kus ta maailmas käinud poleks. Nimelt oli ta varem tehniline müügimees NECile ning aastal 1991 ka Eestis käinud Eesti telefonile oma kaupa müümas. Põhjus miks just asastal 1991 oli see, et just siis tuli vabadus ning turg polnud paika loksunud, mistõttu käis ta kogu Nõukogude bloki läbi Kasastanini välja, et omale uusi kliente leida.Ta rääkis pikalt globaalsest ärist ning eri kultuuridest ning selles kuidas pead enne palju kodutööd tegema kui lähed eri kohtadesse oma kaupa pakkuma. Kuna laplane Tommi oli ka maailmas üksjagu ringi liikunud, siis huvitavatest teemadest ja õllest puudust ei tulnud.Kui kell oli närkamatult „vahetuse“ lõppu jõudnud varahommikul, Mr. Takahara tõstis käe, millest eeldasime, et ta hakkab arvet tellima, kuid selle asemel tellis ta uued õlled. Nüüd siis sain aru miks talle ülalmainitud kirjeldus omistati. Selleks, et hästi müüa pead jõudma klientidega ka napsu võtta, millest ka siis väike lõivumaksmine vanusele. Aga kui need viimased õlled olid joodud, tellisime ise arve ning härra Takahara pidime hotelli toimetama kahe mehe vahel, sest olgugi, et tegu oli „ treenitud“ kehaga, ei võistle ta selles kategoorias Eurooplastega.
Kuna härra oli palju reisinud oma elus, siis polnud ta ka nii jäik igasugu Jaapani reeglite suhtes. Reegel on, et tuulikus ei või suitsetada ning peab kandma kiivrit siis tavajaapanlane jookseks mitu kilomeetrit kontorisse, et kiiver haarata selleks, et korraks ukse vahelt sisse vaadata. Mr. Takaha vaid vilistas neile reeglitele lasi kraangaga tavaari alla- üks käsi puldil ning teisega tegi suitsu ja muidugi ei miskit kiivrit!
Kui esimest korda Mr. Kanot nägin, siis mõtlesin, et tegu on kaksainsusega- ühemunakaksikud Mr. Kanod. Teda oli kõikjal näha ning tundus, et ta suitsetas nikotiini asemel naerugaasi. Kui hommikul küsisid „How are you“, siis hakkas ta selle peale naerma. Igatahes pole ma maailmas positiivsemat inimest näinud. Kogu aeg ta jooksis ning sebis midagi ning isegi kui sebida enam midagi polnud, siis jättis mulje kui tähtis ta on. Uimasevõitu soomlased vaatasid teda arusaamatult ning mõtlesid, mhm mis küll sellel mehel viga on, kas ta on imelik et muud kui jookseb. Tõepoolest Mr. Kano oli musternäide usinast jaapanlasest- käimise asemel ta jooksis. Kui teised jaapanlased otsustasid hinge tõmmata siis MR kano ikka liikus nagu ka allolevalt pildilt näha võib.
Kui eelnevalt sai kirjutada, et Mr. Takaharaga sõites on turvavöö kandmine kohustuslik, sest kui ta pidurdab, siis ikka jalg põhjas, siis Mr. Kanoga peab turvavöö peal olema, sest ta ei pidurda. Mitu korda on ta ristmikul lihtsalt ette keeranud ning õnnetusest on päästnud vaid puhas õnn. Muidugi neid väiksemaid „kõkse“ on kogu Toyota buss juba täis.Kuid eks ka temal olid oma väsimuse hetked nagu näha on.
Mr. Steve õige nimi on MunKiang Kung või midagi sellist. Juba Austraalias olles nägin, et taiwanlased, korealased ja hiinlased võtsid endale läänepärase nime, sest keegi ei suutnud nende nime muidu õieti hääldada ja meelde jätta nii ka Steve siin. Steve oli pärit Shanghaist ning mingi ime läbi ennast väga monorahvuselisse Jaapani nihverdanud 18 aastat tagasi. Oskus nihverdada oli tal nn. „ perekonnaviga“, sest õde elas tal Californias ning ainult vanem õde oli jäänud Hiinasse pidama. Enda Jaapanisse jõudmise lugu kirjeldas ta nii, et oli kohanud miskit vana Jaapani meest Hiinas ning rääkinud talle kui väga ta tahab seda keelt õppida, mees oli vastanud, et ta aitab talle organiseerida sponorviisa Jaapanisse kui tal soov on, kuid tööd leida ei aita. Nii ta oligi tulnud jaapanisse ilma igasugu keele oskuseta, tööta ning nagu sellistel puhkudel ikka õppis kiiresti keele ära, et ellu jääda.
Kuigi ta on nii pikalt juba Jaapanis elanud, siis kodakondsus on tal endiselt Hiina oma ning põhjus pidi olema pensionis. Nimelt välismaalane ei pidanud saama Jaapanis korraliku pensioni, mistõttu suure osa oma pensionimaksudest maksab ta endiselt Hiinasse. Oma loomult on ta romantik ning hääl on nagu oleks ta iga päev hommikusöögiks veidi kriiti söönud. Kuna ta on suur melomaan, siis autos kuulame erinevate rahvaste muusikat ning enamasti on need laulud kõik, olgu see laul siis Iraanist või Tiibetist, stiilis „You’r my heart you’r my soul.“ Mõnikord sommidel viskab üle see imala armastuse teema ning kõva häälega hakatakse kisama "Rammstein Rammstein."
Veel on meiega Mr Kuramasu, kuid kuna ta on nii pikalt New-Yorkis elanud ja lääne komber külge saanud, siis miskit pole tast miskit kirjutada, mis tähelepanu vääriks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar