Jaapan ... vol.2- Esimesed päevad

Kuna jõudsime kohale laupäeva õhtul ning plaanitud töö pidi algama esmaspäeval, siis oli õnneks veidi hingetõmbe-ja sisseelamisaega. Ilm, mis vastuvõttis oli soe ja niiske.
Esimene õhtu käisime kohalikus restoranis kohaliku rooga ning napsu maitsemas. Kuna pulkadega polnud kaua söönud ning tuletades meelde viimaseid kogemusi sellega, siis võis eeldada, et see söögikord jääb küll väga lühikeseks. Siiski söömaaeg koosnes 6st või 7st roast ning isegi siis kui igast ühest veidi suhu sai, oli kõht ikkagi päris täis pärast. Imelik on siinmail see, et igal pool söögikohtades võib suitsetada. Päris harjumatu oli, et riided haisesid suitsu järgi pärast söömast käimist nagu 5 aastat tagasi Eestis pärast ööklubist tulemist.


Siin mõned fotod restoranist.

Keskel meie vastuvõtja Jaapani ABBst, härra Kuramasu.


Ettekandja tundub nagu nukk olema suurte skandinaavlaste kõrval.


Näide siis serveeritud roogadest. Enamus neist tuli enne söömist lauapeal olevale pliidile tõsta ning veidi pehmeks keeta kuumas vees.

Pildil siis mina ning lätlane Janis, oma varvaste arvu ei soosinud ta ütlema:)


Pühapäev oli planeeritud ekskursiooni päevaks. Juba hommikul kella 9ks pidi olema söödud, kustud, pestud ning 6 tunnilise ajaerinevusega harjunud ning olema valmis minema külastama Simadzu perekonna aeda ning residentsi. SHIMADZU Nariakira, oli siis mees kelle eestvedamisel hakkati Jaapnit industrialiseerima, ehk siis kujundama selliseks superriigiks nagu ta tänapäeval on. Ilm kohalejõudes oli nii niiske, nii et ka maapinnal võis tunda end kui udu sees, kuid see ei seganud igasugu ilmaga harjunud põhjamaa poegi.
Aed ise oli siis eriline oma lõigatud puude, nirisevate veejugade ning muude idapäraste vidinatega.



Kui aiale tiiru peale olime teinud, algas giidiga tuur SHIMADZU perekonna residentsis. Tuur oli jaapanikeelne, nii et aru mitte midagi ei saanud. Maja ees oli uksehoidja, kellega tegin pildi. Kuna ta vist tundis ennast liiga väiksena mu kõrval, siis ronis ta igatahes paku otsa pildi tegemise ajaks.

Tuuri lõpus pakkus, selline teenindaja meile teed ning tegu polnud tavalise rohelise teega, vaid pigem miski kontsentreeritud variandiga sellest. Igatahes kui lonksu võtsid, hakkas see kohe pähe igatahes nagu väga kange kohvi.

Neil piltidelt veel igatahes kohalikud turistid oma must be positsioonis...

ja Soome turistid


Putkas joogi ja snäkkimüüja

Ning lätlane Janis seletamas, et tal tegelikult on 5 varvast ning ainult üks on tagavaraks.

Kagoshima tänavad on täis kõik sellist tuhka. Selle põhjuseks naabruses asuv aktiivne Sukurajima vulkaan, mis iga natukese aja tagant pahmaka õhku saadab ning vihmaga jõuab siis see tuhk ka maha. Igatahes lennuliiklust see siin ei sega. Kui saan aru, kuidas mobiilist pilte arvutisse saada, siis panen mõned pildid ka sõna otseses mõttes tuhapilvest.

Järgmine kirjutis tuleb asjadest, mis siinmail on teisiti ning võib olla meie jaoks veidi kummalised aru saada.