Kui koopas seljataha jäetud, sai edasi liikuda Rotorua poole. Tee peale jäi imelik maja kuhu peal oli kirjutatud Rabbit shed. Kui siiamaani olin arvamusel, et lambad on ainsad, keda pügatakse, siis siin küünis kasvatati jäneseid villa saamise nimel. Ja jäneseid pügamit miti korda aastas. Siin pilt jänesest enne pügamist:
Ja siin pärast pügamist:
Rotorua on imelik linn, haiseb hirmasasti. Kuna ta paikneb geotermiliselt aktiivses piirkonnas, siis maapinnast vabaneb kogu aeg miskit väävlit ning see haiseb vängelt. Kuulu järgi osa kohalikke olevat pidanud linnast lahkuma, kuna pidi allergiline olema. Geotremiline aktiivsus on ilmekalt näha all oleval pildil.
Maapind lihtsalt “keeb” ning mullitab, nagu hakkliha kaste või piimakissell
Rotoruas võtsin osa elus esimes korda raftingust, ehk siis kummipaadiga kärestikulisest jõest allasõidus.White water rafting on eriti lahe kui kosk ette tuleb, nimelt tuli siis ennast paadis küüru tõmmata ning loota et paat kummuli ei kuku kui alla langeb. Kui aga paat umber läks, leidsid ennast üleni vee sees ning paat pea kohal! See jõgi pakkus erisuguseid koski, kõige kõrgem millest alla sai tulla, oli 8 meetrit. Kui tuuri operator nägi et me papist poised pole sai osadest koskedest alla tulla ilma paadita, kuna meil olid wetsuitid ja päästevestid seljas, siis oli see isegi rohkem lahe kui paadiga laskumine.
Õhtul toimus Uus Meremaa põlisasukate Maori kultuuri tutvustav show. Nimelt siis kohalikud esinesid natuke lasid endaga pilti teha, laulsid Maori laule, tutvustasid kohalikke kombeid ning et osalus liiga ühepoolseks ei kujuneks, siis pidi ka meie tuuri grupp Maori stuffi õppima. Vahemärkuseks et Maori muusika on palju meeldivam kui aborigeenide joigumine ja diggeridoo.
Meie pidime õppima Hakat, ehk siis Maoride sõjatantsu enne lahingusse minekut. Hakas tuli siis täiskõrist kisada miskit Maorikeelset ning siis teha miskisuguseid liigutusi ning teha nii jubedat nägu kui võimalik. Algselt sooritati Hakat enne lahignusse minekut , teadvustamaks vastasele omatugevust ja jõudu selleks et vastaspoolt hirmutada. Tänapäeval on haka aga osa rituaalne osa enne All Blacks’i (Uus Meremaa rugby koondise nimi) rugby matsi. Siin mõned pildid siis Maori kultuuriõhtust. Mina Hakat kisamas.
-->
Langevarjuhüpe.
Taupot kutsutakse Põhasaare Queenstowniks ehk siis lihtsas Põhasaare ekstreemspordi pealinnaks. Mina otsutasin siin proovida elus esimest korda vabalangemist ehk siis teha tandemlangevarjuhüpe. Erilist oskust ju selleks vaja ei lähe, sest ripud ju teise küljes nagu kartulikott ning loodad et kõik ikka õnnestub. Langevarjufirma oli üks paremaid marketingi tegemisisi, mida ma eales näinud olen. Nimelt kui pärale sai jõudsid, siis kohe juhatati kinosaali, kus näidati, mis toimuma hakkab ja kui lahe see ikkagi on. Näidati DVDd, kus üks osaleja kiljus erutusest.
Kui DVD vaadatud hakkas kohalik müügimees siis “menüüd” müüma. Kuna tegin langevarjuhüpet koos ühe Kanada tüdrukuga, siis juhtatati meid laua äärde, pakuti suupisteid ning muuseas küsiti, et millise paketi me siis võtame. Jutt oli umbe selline, et kui te lähete McDonaldisse siis võtate te ju enamasti BigMac eine, et saada tõeline nauding nii säästa ka raha kui igat toitu eraldi ostes. Nii on ka siin pole ju mõtet siin igat asja eraldi osta - eraldi fotod, eraldi hüpe, eraldi DVD hüpest, t-särk. Ostke kõik koos ning te säästate ma ei mäleta mitu dollarit ning pealegi ei tee ju hüpet iga päev. Kuna sellist teenindust just ei kohta, siis oli kange tahtmine mul BigMac eine seekord võtta, kuid kui vaatasin oma rahakotti, siis pidin tõdema, et seekord pean saan vaid McValue meali, ehk siis ainult hüpe endale lubada. Minu tellimuse peale vaatas müügivana mind kurvalt ning ütles, et ega ma eriti ju ei mäleta mis toimus hüppe ajal kuna adrenaiiin on üleval ning oleks ju tore hiljem fotosid või DVDd vaadata hüppest. Mind see DVD nii väga ei kõiguta, kuna peamine milleks hüpet teha on ikkagi kogemus ning tunne ning see ju meelest ei lähe.
Tellisin siis hüppe nelja kilomeetri kõrguselt vabalangemisega kui õigesti mäletan 45 sekunit. Enne hüpet tehti kiire kuivtreening ning aeg oligi lennikile ronida. Kui üleval oli hakkas süda miski pärast puperdama, ei tea küll miks! Kuid ühel hetkel ütles tandemi vana hüppe ning hetkega oli siis kõrvus vihin ning kuni 200km/h sai maa poole tuldud. Miskil hetkel kais aga vari avanes ning siis edasi oli vaid vaikne liuglemine maa poole. Kuna liuglemine oli suht igav siis ütlesin tandemivanale, et igav on, näita, mida saa teha oskad selle varjuga. Siis see vana hakkas asja tõsiselt võtma ning igasugu spinne, varju vabakslaskmisi tuli ridamisi nii, et mul süda läks täiega pahaks, aga vanale seda ma öelda ei saanud, sest olin ju ise seda tellinud. Maapinnale jõudmine oli kergendus. Iseeneset mulle langevarju hüpe nii palju ei meeldinud kui rafting või surfing ning uuesti seda ma ei teeks, mitte sellepärast et pärast spinne süda paha oli, vaid seepärast et pole tegelt nii põnev kui välja reklaamitakse.Kui hüpe tehtud oli istusime limusiini ning viidi majutuskohta tagasi.
Jätkub…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar