Jaanuari esimene pool sai ekspress kiirusel peamisi kohti Austraalias vaadatud. Ekspressretk oli järgmine: Perth- Margaret River-Uluru-Cairns-Arlie Beach-Cold Coast-Sydney.
Reisikaaslaseks oli maailmakodanik Kethrin ning tema pani paika ka marsruudi.
Esimese osana vaatasime ringi South-Westis. Et reis tõeline oleks mingit öömaja ei bookinud ning ööbimise jätsime sinna, kus juhtub hooleks, kuna arvasime et rengiautoga kannatab igale poole minna. Pärast esimest edukat kultuuri täis päeva õhtul käisime karavanpargis dušši all ning seejärel otsustasime ööbida eemalasuval muruplatsil. Miskit telki ei viitsinud üles panna, kuna oli õhtu ja pime, seepärast sai lihtsalt koormakate alla magamiskoti sisse pugetud. Muidu kõik tore kui miskil hetkel hakkas „vihma” sadama. Pool unese peaga mõtlesin mida kuradit, austraalias keset suve vihm. Kuid kui tundsin, et see vihm kummaliselt haiseb, siis lõi selgeks et ilus muruplats oli saavatatud ainult tänu sellele igaöisele „vihmale” ning vihmana kasutatakse siinmail tihtilugu puhastatud reovett. Üritasin siis vihmutit vaigistada niipalju kui kompamise abil võimalik oli, kuid see väga hästi ei töötanud.
Järgmine päev sõitsime Margaret Riverissse, kus sai veinituur tellitud. Veinituur oli tore. Buss aeti hilisel hommikul ette, alustuseks söödeti kõhud täis et ikka degusteerida jõuaks ning seejärel veeti igat sorti istandusesse, kus sai igat sorti veini degusteeritud. Mina seda degusteerimiseks vast isegi ei nimetaks, sest kui ikkagi igas kohas 5-10 veini degusteerid ning iga degusteerimine on veerand klaasi, siis lõpus pole seal miskit vahet, kas tegu on degusteeriminesga või lihtsalt joomisega ning pärast klaasi tühjendamist targa näo tegemisega, et jah tõesti on vaarika või miski muu asja maitse suus. Veinituuri soovitan, kuna järelmõjud on tunda veel pikka aega pärast tuuri !! Tuuri korraldajale jäime ausate ida-eurooplastena ilusasti silma ning pärast seda kui olime talle öelnud et eelmine öö magasime lageda taeva all, tuli kohe sobiv kommentaar. „ Te olete need 5 dollari turistid, kes üritavad sellega austraaliale tiiru peale teha.” Ahhaa selline naljahammas siis.
Miski aeg sai Perthi tagasi tuldud ning sealt kohe lennuga Ayers Rocki lennatud. Igaks juhuks sai Ulurus ka auto bookitud, et ringi vaadata. Üldiselt ei soovita Ulurus autot rentida, kuna igasugu maksud teevad auto rentimise seal kalliks. Aga „suure kivi” päikseloojang sai ära vaadatud ning järgmisel hommikul päikesetõusu ajal ka Kata Tjuna 4 tunnine bushwalk 2 tunniga läbi tehtud. Mis seal salata vaated on „punases keskuses” hunnitud. Hommik on ainus aeg Jaanuris kui miskit retke normaalse temperatuuriga seal teha saab, sest päeval tõusis temperatuur kuni +45 kraadini. Kuna tegu on ikkagi sisemaaga, siis õhk on kuiv ning temperatuur ei tundu nii kurnav. Öösel samas langes temperatuur nii mõnusa 20 kraadini mistõttu miskit õhujahutit minu arvates seal öösel vaja ei lähe ning telgis oli täitsa lahe magada. Kivi otsa me temperatuuri tõttu ei roninud ning aborigeenide pühapaika seega ei rüvetanud. Ketsa küll tahtis pärismaalasest pilti teha, kuid kohe pistis see nagu suitsualarm möirgama: „This lady made a picture, this lady made a picture”. Kuna pilt välja ei tulnud, sai see vabatahlikult ära kustutada. Kahju on natsa neist pärismaalastest, ehki kogu rahvuspark on neile tagasi antud, on need kes seal täpimaali teevad ikkagi nagu koerad põrandal.
Järgmine päev läksime Kings Canyoni. Kuna see on „kõigest” 460 km eemal, siis otsustasime rendika tagasi anda ning tellida päevase tuuri selle jaoks. Kuna traditsioonilisi packpackeri tuure Ulurust ei korraldata, siis sai võtta miski „ tõelise turisti tuur” selleks retkeks. Hommikul kell neli, kui oli väljasõit sõitis luksus coach ette ning koos keskealiste ning vanemapoolsete Jaapani turistitega sai sõita Kings Canyoni poole.
Canyon on ilus, massiivne ja vaatamistväärt ning kuna tuurigiid näitas ka suurt kompententsust, siis see muutis tuuri isegi rohkem nauditavamaks, hoolimata juba tavaliseks saavas üle 40 kraadisest temperatuurist. Kings Canyoni rim walki soovitan- maalilised vaated.
Veel üks remark seoses „ tõelise turisti tuuri” ja packpacker tuuriga. Kings Canyonis on koht nimega Eedeni aed. Tegu on oaasiga keset Canyoni. Nimelt voolab sinna enamus vähesest aastas 270 mm. mahasadavast veest ning seal ta seisab kuni ära aurab. Seisev vesi teatavasti läheb halvaks nii ka Edeni aias. Kuna samal ajal kui me seal oline, oli seal ka packpackerite tuur ning kõik selle tuuri reisumehed ja naised ujusid nii usinalt selles vees! Meie tuuri giid keelase juba pikalt ette selle ära ning isegi võimendas seda näidates kõhedaid pilte, mis juhtub kui vesi seisab. See tuur oli esimene kokkupuude tõeliselt hea ja profesionaalse giidi teenusega.
Jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar