Kuna Gorizias olid töö, mida me sinna sooritama läksime meie eest juba tehases ära tehtud ning ette tuli nädalavahetus, siis tähendas see meile kahte vaba päeva. Nagu ma eelnevalt kirjutasin, siis Gorizia on piirilinn Sloveeniaga ning kuna mul igasugu ettekujutus, sellest riigist puudus, siis mis saaks veel parem võimalus olla, kui minna nädalavahetusel Sloveeniasse, eriti kui Schengeni piirid on vabad ning valuutaks Euro. Kui Wikist enne selle riigi kohta lugesin, siis tuli ilmsiks palju fakte, millest polnud mul aimugi. Nimelt tegu on Eestist poole pindalalt väiksema kuid rahvaarvult 1,5 korda suurema riigiga ning Euroopas on veel väiksemaid pealinnu, kui Tallinn. Sloveenia peamises linnas Ljubljanas elab ligikaudu 272 000 inimest. Kuna meil navigatsiooni seadet autos pole, siis kogu tee sai ettevõetud suunaviitade abil. Sloveeniat asub geograafiliselt magusas kohas olles naabriks Itaaliale, Austriale ning Horvaatiale, seega otsene mõju majandusele tänu rikastele naabritele peaks olema ilmne.
Ületasime suvalises kohas Gorizias Sloveenia piiri (siin suunaviidad näitavad „Sloveenia“ mitte kohanime Sloveenias) ning asusime Ljubljana poole sõitma. Nii palju kui ümberringi näha oli, olid igal pool mäed ning pisikeste külakeste ümber mäe jalamil olev vähene haritav maa oli viinamarja istandusteks tehtud. Vaadates neid pisikesi viinamarjaistandusi , kus kogu töötsükkel pügamisest koristuseni toimub käsitsi ning võrreldes neid monstrumtehastega maakera kuklapoolel Austraalias või Uus meremaal, siis võib aru saada miks Eestis kõige odavamad on Austraalia veinid (või vähemalt samas hinnas Euroopa omadega) hoolimata, et seda „väärtustatud vett“ veetakse teisest maailma otsast. Väike põllumees ei suuda iialgi tänapäeval võistelda efektiivuses suurega isegi kui see suur on väga kaugel. Muidugi ei saa mainimata jätta, et Austraalias oli 90datel viinamarja istanduste rajamine samasugune „igavese“ rikkuse allikas kui meil astelpajud ning kuna ühe tsükkel isutamisest saagini on 5-8 aastat, siis tol ajal kui mina seal olin (2008), oli palju istandusi müügis, palju pankrottis ning Aussi vein oli viinamarjade ülepakkimise tõttu väga odav (ka eksportida alahinnatud valuuta tõttu). Kuna masstootmise peamine eesmärk on ikka ühikuhinna vähendamine ka maitse arvelt, siis ei saa kunagi Aussi vein oma kvaliteedilt siin võistelda kohaliku kraamiga, kus teadmisi on edasi antud sajandeid isalt pojale, pojalt pojale. Vanaema küpsetatud leib on ikka parem kui poe oma.
Lõpuks jõudsime kiirteele, mis viis pealinna Ljubljanasse. Ma ei tea kas Euroopa liidu teeehitusraha on siia varem jõudnud, või riik on aru saanud strateegilisest tähtusest omada häid ja kiireid ühendusi oma peamiste kaubavahetuspartneritega, aga tee mis ühendab pealinna Itaaliaga (sama ka Austriaga) on igati kiire ja kiiduväärt. Kuna maa on väga mägine, siis väga palju haritavat maad silma ei hakanud siis oleks huvitav teada, kas lisaks viinamarjadele, see riik ka miskit tahkemat toiduainet toodab. Väga palju põlde tee ääres igatahes silma ei hakanud.
Ljublijanas parkisime vanalinnaserva turuplatsile. Kohe ujus suht korralikus riietuses noorisand välja ning andis lahkelt parkimisnõu Itaalia keeles ning kui ta aru sai et Itaalia numbriga autos on libaitaallased muutus ka keel inglise omaks. „Oi kui lahked inimesed siin on,“ oli esimene mõte, aga kui härra soovis veidi raha saada, sest ta pole kuus kuud söönud (!!!!!), siis saime aru, millest selline lahkus. Õnneks aitas 1 euro kõigi ta näljamurede vastu ning tundes ennast tiivustatuna , et härra üle 6 kuu süüa saab läksime Ljublkanat vaatama.
Ljubljanas saab suvalises söögikohas inglise keelega vabalt hakkama. Kohalik keel on väga sarnane vene keelega, kuid väidetavalt sloveenid olevat väga uhked, et nemad ainsana ei pidanud vene keelt koolis kohustuslikus korras õppima sovieti ajal (küllap see neile ülejõu poleks käinud). Üldse oli Ljubljanas kuulda väga palju inglise keelt nii ekskursioonil olevate lärmakate jänkide suust kui suvaliste inimeste suust. Kuna Sloveenia rahvaarv on ka vaid 2 miljonit ning küll vähem aga ka ikka nõukogude taust siis tahe inglise keelt rääkida on tugev ja seda oli igal pool tunda.
Hinnad tunduvad suht samad kui meil olema, tänavakohvikus kohvi-tee 1.20-1,40, praad 10 , kütus sama. Kui Nova-Gorizias bensujaama minna, siis seal on saba ning enamus autod on… itaalia numbrimärkidega. Jah kütus on Sloveenias oluliselt odavam ning piiräärsed itaalased ei jäta seda võimalust kasutamata. Mario Monti üks esimesi samme itaaliat võlakoormast vabastada oli kütuseaktsiisi tõsta!
Ljubljana (eriti vanalinn ) on väga ilus lõputute tänavakohvikutega mööda jõe kallast kui väga chilli ja laheda atmosfääriga Tivoli pargiga. Kõik on ilusasti korda tehtud ning miskit erakordsed silma ei hakanud.
Kui eeldada, et Sloveenia puhul on ka tegu areneva majandusega, mis ikkagi suht hiljuti vabaks on saanud, siis tüüpilist pilti, mida ikka buumivates kesklinnades näeb, ehk siis palju kraanasid ning ehitust siin silma ei hakanud. Ehk on ka põhjus veel selles, et kriisi ajal sai see riik tunda suurimat majanduslangust kolme Balti riigi järel Euroopas.
Kui kohaliku sööklatädiga, rääkisin, siis tema küll ütles, et elu on väga raske, palk 600 eurot ning see, mida on näha siin kaubanduskeskuses on ainult parem osa. Tegelikult inimesed pidid vägagi peost suhu elama ning majanduslik surutis tunda andma. Nagu paljud kirus ka tema Eurot, mis hinnad üles viis, ning tema lahendus probleemile oli, et väikestel riikidel peaks olema oma euro.
Kui ma eeldasin ise, et itaalia-sloveenia vahel on miskit analoogset kui Eesti-Soome alliansi vahel, siis enne miskit maailmasõda oli Sloveenia Itaalia osa ning kui Itaalias sai võimule Benito Mussolini olevat väga palju sloveene hukatud. On ka aru saad kui Itaalias elab 60 miljonit inimest ning Sloveenias 2, siis ikkagi on tegu nõndanimetatud suure venna efektiga.
Kui kohati Itaalias olles tunnen küll et riik on liiga vanaks saanud, igasugu kontrolle ja kontrollide kontrolle on aja jooksul tekkinud liiga palju, siis Sloveenias peale politsei ei kohanud kedagi- väga bro Teadupärast Itaalias on polizia, polizia munzipale, polizia Locale, Guardia di Finanza ning Carabinieri ning võibolla veel keegi kes neid kõike omakorda kontrollib ning kogu süsteem on aja jooksul nii jäigaks muutunud nii et kui nüüd Monti kõike kangutada tahab, siis sellele ollakse väga väga vastu.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et Sloveenias on mõnusalt kodune olla, riik on väike, inimestel suht sarnane taust ning toidud mõnusalt kodused.
1 kommentaar:
logo ayam jago s128 dan Sv388
Postita kommentaar