Tappi

Olles vaid nädala Esashis töötanud, sain teada, et seda objekti me ei lõpeta, vaid siirdume paari päeva pärast väiksema tiimiga kohta nimega Tappi, kus on vaid 2 tuulikut ning mis asub Honshu saare põjatipus. Tagantjärgi liikusime väga õigel ajal, sest järgmine päev oli nii Hakodates kui ka Esahis maavärin, nii et kolleegid, kes seda objekti lõpetama jäid, said seda täiega hotellis tunda, sest kõik aknad ja uksed värisesid. Oleme omadega praegu juba nii põhjas, et talvel on siin oluliselt rohkem lund (vähemalt Wikipeedia andmetel) kui meil Eestis, kuid vaadates siinseid majasid ning nähes mitte ühtki korstent, mõtlesin sageli, et kas tõesti muidu nii usinad jaapanlased on nii laisad, et ei viitsi kütta ahje ning loodavad vaid importgaasile (Jaapan maailma suurim LNG- liquified natural gasi ostja) ning elektriküttele. Lumetormid pidid siin isegi nii tõsised olema, et teid suletakse selle tõttu ning teedel sõiduraja kohal on pimedal ajal sõidu suunda näitamas vilkuvad noolekesed.

Küsisin siis autojuht Steve käest millest see, et kuidas jaapanlased end siis talvel soojas hoiavad. „Gaas ja elekter“ oli vastus, „Aga miks?“ pärisin edasi. Hokkaido pole ju Tokyo-city, kus ruutmeeter maad maksab rohkem kui siin hektar ning metsa tundub siin ka küllaga olevat. Vastus oli just seesama millest ülal kirjutasin- maavärin. Nimelt on gaasi-, õli-, elektrikütet oluliselt lihtsam välja lülitada maavärina korral (siin see kõik toimub automaatselt), kui ahjust tuld kustutada kiiresti või veel raskem seda automatiseerida. Nagu eelnevalt teadsin on enamus majad maavärinakindlad, et väike võbin pragusid siin ei tee.

Mitu korstent on pildil?

Hokkaido ja Honshu vahel on ka rongitunnel, kuid kuna pidime tööriistad ja materjalid kaasa võtma paari autoga, siis üleminek ühelt saarelt teisele Hakodatest-Aomorisse toimus laevaga. Kõik Jaapani laevad on teistsugused, pole toole, pole mänguautomaate. Istutakse või magatakse tatamil, mis seekord oli selline.

Aomorist veidi välja sõites oli teeäär täis kõige suuremaid riisipõlde, mis ma siinmail näinud olen. Sõna rõhk just riisipõllul, sest tegu oli tõesti põlluga mitte rice paddyga, mis muidu iga pool on. All video sellest, suht monotoone aga ehk suurusest saab aimu.

Tappi ise on maaliline kaluriküla ning kulgeb kitsalt mööda rannikut. Küla suurim hoone tundubki kohalik hotell olema, kuhu meid siis paigutati. Algselt taheti kaks inimest ühte tuppa panna, kuid soomlased pistsid karjuma, et mis see siis olgu, me oleme ikkagi inimesed ning ei taha teise soomlasega (või eestlasega) tuba jagada. Siis pakuti meile Jaapani tuba, kus oleksime kõik 6 ühes toad olnud. Mul iseeneset poleks selle vastu miskit olnud, Austraalia packpackerites tuli tuba kogu aeg kellegagi jagada kõige vähem nelja kõige rohkem 19 inimesega, asi see nüüdki paar ööd ära ei ole.

Siiski sebist Kano-san meile viimased vabad toad siin ning mulle, et ma seda kuidagi soovinud oleks, anti selline tuba. 3-inimese tuba akna poole kena tatami ning jaapani stiilis laua ning jalgateta tooliga. Kuigi traditsiooniline jaapani stiil tähendab veidi vanaaegsust, siis tuba oli päris moderne. Vetsuuks käis lahti valgussilmaga samuti läksid vannitoad tuled põlema ning kraanid olid tuvastussensoritega, nii et miskit keerama ei pidanud, vets oli nagu igal pool prillaua soojenduse ja duššiga. Hommik oli muidugi veel kõige parem. Avades jaapani stiilis akna ehk siis lükates ära akna kohal olevad luugid avanes miljoni dollari vaade.

Enamus jaapanlasi siin hotellis on suht vanad (nagu kogu ühiskond) ning käisid ringi kimanodes.Ise algselt arvasin kogu aeg, et nad käivad ringi nendes hommikumantlites, seepärast, et see on mugav peale onseni (natulaane kuumavee bassein) peale tõmmata, kui aga õhtusöögil muus riietuses restoranis, kedagi ei näinud, siis saingi teada, et tegu on Kimano mitte hommikumantliga. Nagu kõik oli ka hommikusöök siin jaapanipärane. Pole just palju Euroopa mõõtu inimesele. Kui vaadtata traditsioonilist jaapani söömaaega, siis seal on neid topse ja topsikesi ning kausse ja kausikesi oi-oi kui palju, kui muidu on mul nõudepesumasinast suht ükskõik, siis siin peab küll see must have nimekirjas olema.