Baaris

Reedest saati on Kanoya kohal olnud pilved, taevas lehvivad välgunooled, vihma on sadanud oavarrest ning tuul on olnud väga kõva. Tuulegeneraatori hooldusmehele tähendvad sellised tingimused vaba päeva. Et päev päris "raisku" ei läheks käisime õhtul ujumas ning peale seda ütles töökaaslane Silver, et ta käis täna oma harjumuspärases söögikohas ning sai sealt teada uue söögi nime "Yaki Soba" ehk siis teatavad nuudlid, mis on valmistatud Okinawa saare maitset arvestades. Meile lääne inimestele, pole sellest ilmselt suurt vahet, milline on just nende nuudlite eripära, kuid kuna pärast ujumist oli kõht tühi, läksin ka sinna söögokohta "Yaki Sobat" tellima. Oma osa Silveri igapäevasel just selle söögikoha külastamisel oli ka selles, et kokk kes seda rooga sust üle laua valmistas (nagu meil baaris, ainult et selle asemel, et õlut valada tehakse toit su oma nina all) oli noor ning sale ning polnud end kokaks veel söönud. Nii kui sisse astusin, vaatasin et ohoo valge mees istub, pole seda imet veel näinud, et peale soomlaste siin linnas ka lääne poolt inimesi oleks. Tegin siis mehega veidi small talki ning tuli välja, et austraallane Nathan on elanud Kanoyas juba 4 aastat ning töötab linnavalituses ametnikuna, kelle ülesandeks on organiseerida inglise keele õpetajaid Kanoya koolidesse, aidata neil 300l välismaalasel siin linnas (Kanoyas muidu 100 000 elanikku) hakkama saada, kui vaja arsti juurde või muud abi tarvis. Neist 300st välismaalasest on pooled filipiinod ning neljandik hiinlased ning seega europiidseid inimesi, kes siin linnas alaliselt elaks on alla saja. Söögikohas tellisin muidugi "Yaki soba", millega teenisin auga välja kokalt naeratuse. Kuna saime Nathaniga kui tüüpilise easy going aussiga hästi jutusoone peale, siis ta kutsus, et tule kaasa õhtul mõnele õllele."Ok!" vastasin, sest mõni õlu on Ok, sest pean homme veel tööle minema. Kui olime aja kokku leppinud mainis ta veel mokaotsast, et 3 jaapani tüdrukut tuleb ka. Mis mul selle vastu sai olla. Ütlesin, et võtan siis mõne töökaaslase ka kaasa ning saame kokkulepitud kohas kokku. Jaapani täpsusega olime kõik kokkulepitud kohas ning tuli välja Nathani (tüdruk)sõbrad rääkisid väga vähe Eigot, ehk siis inglise keelt. Aga mõned õlled ning vaikselt hakkas ka meil juba senisest viipe-inglise keelest jaapani keel saama ning ühiseid teemasid, millest rääkida oli palju. Töökaaslane Silver rääkis omakeskel, kuidas ta oli kunagi Egiptuses kuulnud kräsupäid Eesti ropplaulu laulmas ning pärast seda kui ta oli viisi sellest ette laulnud, nõudsid jaapanlased kogu laulu. Siin see on.



Allpool on mõned fotod, mis õhtu jooksul teha sai.

Grupifoto
Siin ma demostreerin, kui hea ma juba pulkadega söömises olen.

Siin on näha meie pikkusevahe meie seltskonna kõige pikema ja kõige lühema vahel
Austraallane Nathan ning jaapanlanna, kelle nime ma ei mäleta, kuid ta oli üks Nathani tuttavatest Kanoyas.

Õlle kõrvale sai sellist snäkki maitseda
Jaapanlannad oma traditsioonilise "peace" kätega.


Ainsad europiidsed inimses tol õhtul Kanoya linnas väljas hangimas.
Isegi kui saket üks pits liiga palju on võetud, ei jäta jaapanlased oma sõpra hätta ning kannavad kätel koju.
Oli lahe õhtu veel enne viimaseid päevi, selle Jaapani reisi jooksul.