Olles langevarjuhüppe peast rohke õllega välja loputanud, oli järgmiseks katsumuseks reisil Tongariro Crossing ehk siis 17 km.-ne jalgsimatk Tongariro National Pargis. Nagu ikka siinmail käis selle juurde jutt, et maailma parim ühepäeva matk. Tongariro on siis vulkaan, mis viimasel ajal õnneks on passiivne olnud. Matk algas 900m pealt esimesed 10 kilomeetrit oli tõusu 1900 meetri peale ning viimane osa jälle tagasi kuskil 900m peale. Ei saa salata, et vaated olid tõesti lummavad. Õnneks juhtus olema ka selge ilm(pidi suht haruldane siin olema) tol päeval, mis tegi matka veelgi nauditavamaks.
Kuna kohati oli kõnd ikka otse mäest üles, siis mõtlesin, mis küll sunnib inimesi tulema teisest maailma otsa ning võtma ette “kannatuste rada”. Aga mõned pildil räägivad enda eest:
Vulkaani kraater:
Vulkaan:
Kui vaadata siin pildil olevat hele-helesinist järve, siis võiks eeldada, et vesi on väga puhas siin, kuid tuli välja, et see on nii väävlirikas,et sõrme pole ka soovitav sisse pista.
Siin on veel üks näide kui seismoloogiline maapind siin on. Maapinnast tuli lihtsalt suitsu ja haises hirmus vängelt. Ilmselt väävel jälle.
Alloleval pildil on näha, milline on taimestik vulkaani jalamil. Niiskus ja toiteainete rikas pinnas loovad eelduse väga tiheda taimestiku tekkeks vulkaani jalamil.
Pärast matka kui kõik olid rihmad, otsustas tuuri juht veel viimast välja võtta ning korraldada saapaviskamise võistluse. Proovisin ka, kuid kuna minu heited tavatehnikaga kuigi pikad polnud, proovisin miskit uudset tehnikat. Muu tehnika aga läks nii nahka- selle asmel, et heiteringi heita, heitsin saapa ühe Ameerika tüdruku pihta, nii et sellel pooleldi hing kinni jäi ning pärast võttis mõnda aega kuni tal eluvaim jälle sisse tuli. Kurdadi dšentelmen! Ups mul oli siis küll s..tt tunne. Aga õhtul ostsin talle jäätise ning tegin mõned dringid välja ning see natsa leevendas mu mainet tema silmis.
Aga naljakas oli see kui reisi lõppedes küsiti, mis oli siis reisi meeldejäävam moment, siis vastas ta, et see kui eestlane teda säärikuga loopis. Kui nüüd vahest facebookis scrape saab vahetada, siis ta kogu aeg tuletab mulle seda kummisaapa asja meelde!
Abel Tasman National Park oli esimene külastuskoht Lõunasaarel.
Kuna ilm polnud siin just suurem asi, siis suurt seda rahvuspargi ilu ei näinud. Sai teha üks 20 km-ine matk mööda mereäärt ning see oli ka kõik.10 km ühtepidi ja 10 km tagasi. Tagasitulekul oli mul nii külm, et otsustain seda teha kiirkõnnis, nii et mu kaaslased üks prantslane ja britt pärast vandusid, et nemad kunagi enam minuga kõndima ei tule! Kui esimesed 10 km kulus 2,5 tundi, siis tagasi sai tuldud 1,5 tunniga!
Abel Tasmanist sai edasi suunduda alla väikesesse kohta nimega Barrytown.
Tegu on siis ühe niiskeima piirkonnaga kogu riigis, nii et aastane sajunorm küündib 12000 millimeetrini! Kogu aeg oli udune või sadas uduvihma!
Linnast oli asi väga kaugel, kuid koha võluks oli pubi, kus toimus stiilipidu teemaga “selga kõik välja arvatud riided”. Kuna auhinnad parma stiili eest olid ahvatlevad siis rahvas võttis seda väga tõsiselt siin. Üks rootsi tüdruk Hilda, kes kõlas nagu Jolla-Jolla-Jolla oma Rootsi aktsendi tõttu, otsustas peoks katta end fooliumiga. Kuna ostetud foolimust jäi talle väheks, siis ostis ta ka mõned tahvlid šokolaadi, ilmselt kaasmõttega, et see on hea ka ära süüa ning lisaks saab ka fooliumi enda katteks. Kui ta ültles mulle kui palju ta sokolaadi armastab, siis selle peale vastasin mina, et kui sa liiga palju armastad, siis siis hakkab su tagumik ka seda liiga palju armastama, selle peale ütles ta et ma olevat kõige naljakam inimene maailmas. Aga siin siis mõned jäädvustused stiilipeost.
Grupijuht Bagginz võttis asja väga tõsiselt ning tõesti riietas end vastavalt ehk siis peaaegu ei riietanud end.
Ei tea mitu rulli vetsupaberit siin küll on:
Praegult neid pilte vaadates tuleb igatsus peale, sest siin farmis pole just eriti palju seltskonda ümber. On küll pubi ja seltskond kuid see on sama kontingent, kes külapoe ees õlut joob Eestis ning nendega ju tavaliselt eriti tihdedat juttu ei tee ning kohalikud noored suht võõramaalastega juttu teha ei taha .
Hommikul sai edasi liikuda nagu ikka paljude stoppidega ja pildistus pausidega.
Õhtuks jõudsime kohta nimega Marahu. Juba Tongariros kujunes meil välja selline väike grupp grupi sees , mis koosnes 2 saksa türdukust Julia ja Katrin, Rootsalne Hilda, prantslane JeanMarc ,britt Luke ja mina.
Kuna siin ATMi polnud ning meil sularaha õhtusöögi jaoks samuti, siis otsustasime kokkata ise. Kuid ka toiduga polnud laiata. Ma olin ainuke, kel oli 5pakk kiirnuudleid ja poest olin ma ka veiseliha natsa ostnud. Ok teatasin siis uhkelt et mina kokkan täna.
Köögis sai siis nuudlid keema pandud ning kui otsustasin liha praadima hakkata, polnud see teps mitte veiseliha. Olin enda hooletusest ostnud hoopis ox hearti tükikesed, ehk siis harjasüdame. Häda aga ajab härja kaevu ning mis siis ikka praadisin seda südant, haises küll kahtlaselt, kuid maitsel polnud väga vigagi. Kui teised sööma kutsusin, siis esialgu ei öelnud miskit, las aimavad. Kuid kui siis küsima hakkasid, mis imelik liha see on, siis ütlesin: “Õnnitlused teile olete just söönud oma esimsese tüki härja südamest!”
Tüdrukud hakkasid kohe öökima ning edasi sõid vaid tuna kala ja saia! Aga kuna tühi kõht tegi oma tööd, siis meie siiski õiendasime selle liha ära. Kui Jean Marc järgmine päev poodi läks, siis leidis ta selle toote letist kuhu oli kirjutatud lemmikloomadele ehk siis koertele ja kassidele! Omast arust ma küll seda sellest letist ostnud, nii et siiamaani jääb mõistatuseks kuidas ma suutsin osta veiseliha asemel härja südame, välja nägi nagu veiseliha chopid!!!
Aga peale sööki toimus karaoke kohalikus baaris ning see tegi kõigil tuju heaks!
Jätkub….
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar