Ulurust sai edasi lennatud Põhja Queenslandi Cairnsi. Minu esimene kokkupuude troopilise kliimaga. Kuna Jaanuar on Tropical North Queenslandis üsna vesine, siis võttis Cairns vastu lämbe ja niiske õhuga. Oli päris suur kontrast istuda lennukisse +45 kraadisest ja kuivast Ulurust ning maanduda 100% ise õhuniiskusega Cairnsi.
Kuigi Cairnsis sadas palju, on see siiamaani minu arvates kõige mõnusam linn Austraalias. Aastaläbi saab siin hakkama õhukese rõivastusega ning kui ka sajab siis on see nagu dušši all olek, sest ilm on samal ajal soe. Mujal teatavasti on väga külm ja niiske vihma ajal.
Cairnsist sai järgmine päev edukalt tegeletud turisti mängimisega ning varahommikul pärast seda kui buss oli hostelist üles korjanud minna õhupalli lendamisele. Õhupalli lendamine on teistsugune. Nimelt aetakse propaaniga pallis olev õhk soojaks, mistõttu see paisub ning tänu sellele tõuseb õhupall lendu. Õhus olles on vari suht juhtimatu. Ainult õhuvool on see, mis varju juhib, piloot saab mängida ainult kõrgusega. Märkusena mainin, et juustest on balloonis suht kerge lahti saada, kuna kui gaas ikka põleb on see sigavali ja sigapalav. Kes rohkem tahab õhupalliasjandusest teada, siis soovitan lugeda Richard Bransoni biograafiat, kus ta fanaatlise õhupallilendurina kirjutab lahti mis ja kuidas.
Muidu oli õhupalliga lennata tore- vaikselt hõljud ning vaatad kuidas kängurud metsas pagevad. Kui õhupall edukalt maandunud oli, pidime meie turistid selle kokku kerima. Minule oli see suht vastu oksa, sest maanduda keset põldu ning siis paluda valgede riietega turiste seda kokku kerida, on minu arust nõme. Nagunii maksis see lõbu suht palju ning siis pärast maandumist kokkukerimist reklaamida kui rosinat pärast lendu, on lihtsalt pläga suust välja ajamine. Huvitav teada, mis reaktsioon oli inimestel, kes olid atraktsioonile üles korjatud Hiltonist, Rydge-st või muust peenest hotellist ning siis põllule õhupalli pakkima saadetud oma kontskingade ja valgete seelikutega. Ok see selleks.
Pärast lendu oli osa attratktsioonist hommikusöök. Söök oli hea ja rikkalik ning näljased turistid, kes heaga olid jätnud hommikusöögi hiliseks nautisid seda täiel rinnal.
Ainus naljaks asi oli, et hommikusöögi juurde pakuti šampust, mis tundus veider, kuid nagu ma aru sain siis pidi see miski ajalooline traditsioon olema pakkuda šampust pärast edukat õhupalli lendu. Nuriseja nagu ma olen kui asjad mulle ei meeldi, assiotseerub šampuse joomine mulle ikkagi miski tähtpäeva või vastuvõtuga, kuid kui serveerida seda miskis välisööklas ning plastpokaalist on minu arust labane.
Järgmise attraktsioonina sai Cairnsis külastatud miskit loomuliku loomaia sarnast kohta, mis oli hästi huvitav. Mulle oli huvitav teada, et krokodille on võimalik kasvatada kunstlikult farmis ning pärast seda kui Austraalias pärast suurt krokodillide küttimist nende arvukus trastiliselt vähenema hakkas ning looduslik küttimine ära keelati, oli farm ainus võimalus naha ja muu väärtusliku saamiseks. Vähemärkusena kirjutan, et nüüd on krokodillide arvukus Austraalias jälle suht kiiresti suurenema hakanud ning ei möödu nädalat kui keegi ei oleks surma krokodilli hammustuse läbi saanud.
Järgmine attraktsioon loomaaias oli laevasõit ning krokodillide vaatamine looduses. Pärast seda kui giid oli krokodilli märganud, pani ta pulga otsa lihatüki ning õrritas siis krokodilli seda sööma lõugu õhus laksutades. Päris muljetavaldav.
Pärastpaadi sõitu oli madude attraktsioon. Maovana, oli madudega tegelenud poisikeset peale.Nagu eeldada võis räägiti madudest ja näidati erinevaid madusid. Üks mürgisem kui teine. Kui lisaks sellele oli ka attraktsioonil üks väga vajalik osa, milleks oli siis kuidas madudega koos elada. Maod iseenesest üritavad inimest vältida, kuid kui näevad et kokkupuude on vältimatu siis üritavad ennast kaitsta ning juhul kui kokkupuude on olnud, siis näidati ka esmaabi ning kuidas käituda ussihammustuse korral. Austraalia on juba selline ussimaa, mis teha.
Cairnsist võtsime rendika ning suundusime alla Townswille’i, kus sai järgmine päev minna Magnetic Islandile. Kuna seal miskit huvitavat polnud peale ilusate vaadete, siis üritasin natuke ahvi mängida ja palmi otsa ronida.
Ketsa kaotas aga miski valemiga ühe plätu ära ning kuna ühe plätuga on jama liikuda leidsime tee äärest ühe teise plätu, mis oli küll veidi suurem, kuid veidi modifitseerimist ning paar oli jälle koos.
Townswilles ööbida jaanuari kuus vabas looduses on õudne. Mul pole nii kehva und pika aega olnud. Palav + niiske + sääsed+ muud verd imevad kimalased teevad kokku kompoti millest magamine on võimatu. Esialgu me ei viitsinud telgi ülespanemisega vaeva näha ning otsustasime lihtsalt vabas lageda taeva all olla. Kuid kui magamiskott läbi märg ja higistatud, tuli ikkagi telk välja otsida ning üles seada. Vähemalt sääskedest ja kimalastest saime lahti, kuigi palavus ja niiskus jäid.
Townswille’st suundusime edasi Airlie Beachile. Kuna tundus, et just oli mango hooaeg ning teeääred olid mango istandusi täis, siis peamine söök oli meil mangod. Kuid kui süüa palju puuvilju kaasneb sellega alati vajadus keha kergitada, nii ka minul. Õnneks peldiku otsimine kaua aega ei võtnud, kuna Austraalias on meeste vetsud märgid suurelt näha tee äärest ning täht „M” ehk siis male ning on näha kaugele. 
Airlie Beach võttis vastu sombuse ja tormise ilmaga. Sarnaselt Cairnsile, on siin ka tormise ja tuulise ilmaga on siin olla üsna talutav. Pidime siin võtma kiirpaadi cruise, kuid kuna ilm oli nagu ta oli otsustati see meie ohutuse huvides tühistada. Minu tungival soovil sai võtta just kiirpaadi cruise, kuna eeldasin, et see loksutab vähem ning kalu toitma ei pea. Oli ka valida ka purjeka sõit, kuid see tundus sellise ilmaga veidi loksuv minu jaoks. Kuid jah kokkuvõtteks ei toimunud miskit ning enamuse ajast Airlie Beachil olime olime hostelis või mina kohalikus välibasseinis ujumas.
Airlie Beachist lendasime Gold Coastile, et näha ära see kuulus Holliwoodi sarname paik Austraalias. Kõige rohkem jäi sellest paigast meelde ookeanis ujumine.
Üldiselt Mulle meeldib ookeanis ujuda selle võimsa laine pärast, mis siin on. Kuid Kullarannikul oli lisaks võimsale lainele ka miskit sinised mutikad, mis kruvisid ennast jala või käe külge nagu käevõru, ning nõelasid nii mõnusalt, et pärast olid käte ja jala ümber suured paistetavad võrud. Nii et kui laine kannab sellised elukaid kaldale nagu alloleval pildil, on parem heaga eemale hoida.
Cold Coastil käisime veel miskis loomaaias. See koht nagu ka teised analoogsed asutused võlus mind väga heade presentaatoritega. Väga huvitav on igatahes nendel etendustel, sest see kuidas neid tehakse on hästi läbimõeldud, mitte stiilis, et küsige teie ja ma proovin siis vastata.
Samas oli ka piltide tegemise võimalus koos koaala või madudega nagu mujal ning üks pilt oli meie mõistes üsna kallis, õnneks igasugu loomaiad lubasid selle raha mis nad sellega teenivad pildistamisega loomade elutingimuste parandamiseks kulutada.
Kullarannikult lendasime edasi Sydneysse. Sydneys võtsime ühepäevase Blue Mountaini tuuri. Blue Mountain on Sydneyst paari tunni kaugusel asuv must see attraktsioon. Oma nime saanud sinaka udu pärast, mis siin hommikuti esineb. Minule meenutas see veidi Kings Canyoni. Tundub et igasuguse tuuri teeb kordaläinuks hea giid. Eestis oleks selleks ka ilmselt ilm, kuid Aussis suvel on ilm niigi hea. Giidil oli ka seos Eestiga, nimelt oli keegi ta vanavanavanem Eesti juurtega, nii et sõna
Sydney oli ka viimane koht sellel tripil Ketsa lendas siit tagasi Eestisse ja mina edasi Uus Meremaale.
JÄrgimne postitus reisikirjast siis juba Uus Meremaa kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar